Looduses on viimastel nädalatel väga vähe elu. Linde, kasvõi tihaseid, pole metsas peaaegu üldse näha. Võimalik, et tiivulised on koondunud talveks inimeste lähedusse, igatahes rasvatihaseid käib koduõue linnusööklat külastamas küll. Ole ainult hoolas ja ära unusta paar korda päevas seemneid lisamast.

Ainsad metsaelanikud, keda iga päev kindla peale näha õnnestub, on metskitsed. Jahimehed on olnud mõistlikud ja pole kitsedele suuri tapatalguid korraldanud. Praegu hoiavad metskitsed perekonniti kahe-kolmekaupa puntidesse ja suuremaid karju pole siiani märganud. Talve saabudes hakkavad kitsed koonduma, sest nii on turvalisem – silmi ja kõrvu ohu korral rohkem.

Käisin värskele lumele oma jälgi tegemas, samal ajal hoolega uurides, kas äkki pole seal enne mind mõni metsloom käinud. Tõepoolest ongi nii, et need põldudel siin-seal orast nosivad metskitsed praegu üle jõe ei käi, vesi on liiga sügav.

Suuremates ja vanades metsamassiivides, kus ehk mõni põder pelgupaiga leiaks, metskitsesid enamasti ei kohta. Viimaste aastate metsaraied on metsamaastikku tublisti ümber kujundanud, mistõttu leidub rohkesti lagedaid või noorte metsapuudega uuenevaid alasid. Just need viimased pakuvad metskitsedele aastaringselt toitu, kuusenoorendikud ka peavarju.

Kuni paksu lund maad katmas pole, seni hoiavad kitsed end taliviljaorase või heinapõldude lähedastesse metsatukkadesse. Sügava lumega talvedel otsitakse metsas kaharate kuuskede all kohti, kus on hõlpsam küljealuse tegemiseks maa paljaks kraapida, sest kuuskede all on soojem ja lumekiht õhem. Teatavasti on lumevabale maapinnale tehtud ase metskitsedele eluliselt vajalik, et vältida kopsupõletikku.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid