Värvikatest üksikasjadest tulvil sissevaade Pätsi aja Eestisse

| RAAMAT |

Tuntud uuriva ajakirjaniku mitmeaastase töö tulemus valgustab n-ö vana head Eesti aega nii heas kui halvas.

Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Raamatu keskme moodustab Eesti tolle aja sisepoliitika ning lugeja õpib tundma tol ajal tegutsenud põnevaid karaktereid. Hella enesetundega riigivanem Konstantin Päts, rahva seas populaarne kindral Johan Laidoner, kardetud ja vihatud siseminister Kaarel Eenpalu, eluvõõras ja halb inimestetundja, kuid kõva kõnemees Artur Sirk, aga ka näiteks hiljem sõja ajal tuntuks saanud Hjalmar Mäe, kes 1930ndate keskel oli juba teaduste doktor ja üritas iga hinna eest poliitkarjääri teha. Jaan Tõnisson, kes üha maadles Postimehe võlaprobleemidega. Aga vähemalt pool Vahteri uue raamatu võlust tuleneb sellest, et jutustus ei upu ära poliitika sügavikesse, vaid kirjeldab elavalt toonase Eesti elu muid külgi ning seal ilma teinud inimesi.

Ilmselt on arhiivide läbikaevamisel saadud materjali rohkus siin süüdlaseks, kuid raamatu põhjal tekib ka mulje, et toonane Eesti oli tulvil pealekaebajaid, ja need, kes ütlesid mõne paha sõna valitsuse või riigiisade kohta, võisid mõnel järgmisel hetkel sattuda pahandusse. Jah, võrreldes idapiiri taga toimunuga, oli see kõik ju ülimalt leebe, aga ikkagi inimesi kutsuti politseisse, neid trahviti või pandi ka arestikambrisse mitmeteks päevadeks istuma. Ilmselt oli valitsuse sõimamine toona väga levinud, sest ega kõiki rahulolematuid ju kinni püütud. Erinevalt tänapäeva ühismeediaseinadest leidsid toonased üleastumised aset kohvikus, kõrtsis või teinekord lihtsalt pereringiski suheldes.