Miks just need kolm lugu sõelale jäid?

Need kõik kolm on väga erilised, kuid samas ühtviisi ebaõiglaselt julmad. Ükski laps või noor ei peaks mu meelest olema sellises olukorras, kus tegelikult on ravi olemas, aga see jääb raha puudusel kättesaamatuks.

Olen väga palju mõelnud Saaremaal elava Taneli peale, kes hoolimata haruldasest geenirikkest on suutnud elada võimalikult tavalise poisi elu. Lapsena emast ilma jäänud Taneli haigus ägenes tegelikult pärast seda, kui ta jäi ilma ka isast. Sellistel puhkudel tekib mul alati küsimus: miks antakse mõnele meist nii ebaõiglaselt palju kanda?