Jõe taha kuusenoorendiku äärde oli üks ilves lumele jäljed jätnud. Tema sirget jäljerida vaadates paistis samm pikem kui mina käies astuda suudan. Koerad-hundid käivad vinta-vänta, kassidel ja ka ilvesel jookseb jälg aga sirges joones. Tagapool märkasin veel kitsejälgi, kuid loomi endid seal silma ei jäänud.

Lumise vaikuse katkestas puude vahel sagiv sabatihaste kamp. Need väikesed armsad linnukesed ei püsi hetkegi paigal, et jõuaks pilti teha, aina sebivad oksalt oksale. Ja muudkui jutustavad omavahel, hoides sel moel kambaliikmete vahel sidet. Sabatihaste nägemine ja tasane sädistamine teeb tuju rõõmsaks, pealegi pole just igapäevane neid tillukesi, pika sabaga armsaid linnukesi metsas kohata.

Värske kohev lumi ei krudisenud saabaste all nagu krõbedama külmaga, ainult sahises. Nii ei tekitanud ma oma liikumisega loodusesse liigseid helisid ega seganud neid, kelle jaoks mets on kodu ja pelgupaik.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid