Leili metsalood | Lumine vaikus
(2)
Saabunud aasta kinkis meile palju värsket lund, mida jagub nii põldudele kui metsapuudele-põõsastele. Looduses valitseb valge vaikus, lausa nii hääletu, et kõrvadel hakkab valus.
Värskele lumele ei ole ükski metsloom või lind jõudnud veel jälgi jätta, nii puhas ja puutumata on kõik. Olen kindel, et kui homme jälle minna, on kindlasti mõni metsaelanik toiduotsingul käies endast mõne märgi jätnud.
Nädalavahetusel uurisin ilvesejälgi, mille nägemine teiste tavalisemate elukate, nagu metskitsed, annab tükiks ajaks põhjuse loomajalgi tähelepanelikumalt vaadelda. Kui üks jahimees mulle helistas ja uut aastat soovis, rääkis temagi, et jõe lähistel on ilves liikunud. Ütlesin siis talle, et plaanisin ilvesejälgedest jahimeestele mitte rääkida, aga tuleb välja, et miski ei jää neile saladuseks. Juba teavadki, et ilves on jõe ääres ringi liikunud. Ka ilves tahab süüa ja vähendabki metskitsede ridu.
Talvepäev tundub pärast pööripäeva juba kukesammu võrra pikem kui enne jõule ning seda isegi pilves ilmaga. Võimalik, et kujutan seda tahtmatult ette, sest valguse ootus on suur, eriti nii sombusel päeval nagu äsja oli.
Enne aga kui sulailm või tuul kogu lumise ilu puudelt maha pühib, saab nautida talviseid loodusvaateid ja erilist vaikust, mis ei ole pingelist tööelu elavate inimeste jaoks igapäevaselt kättesaadav ning seetõttu eriti väärtuslik. Kui tervis lubab ja jalg tatsub, on ka vanas eas võimalik rõõmu tunda veel paljudest asjadest, mida noorpõlves tähele ei osanud panna või mille jaoks lihtsalt aega polnud.
