Venemaa relvajõud on Ukraina omadest mitu korda suuremad ja võimsamad. Venemaal oleks võimalik anda raketilööke Ukraina oluliste sõjaliste objektike pihta ka oma territooriumilt, kuid mis saab edasi? Võib arvata, et kollektiivne Putin ei soovi verist sõda ning ukrainlaste vaenu ja lõplikku võõrandumist Venemaast, kuid kallaletung Ukrainale muutub paratamatult veriseks ja kestvaks vastupanuks. See ongi Kremli põhiline dilemma, et Ukraina hõivamine ei õnnestu halva ega veel halvemaga. Heaga ei ole Moskva veel proovinud Kiieviga suhteid seada, sest Ukraina pole Kremli juhtide jaoks üldse riik, kellega võiks rääkida enam-vähem nagu võrdne võrdsega, vähemalt respektiga.

Venemaa juhtkonna kõnepruugis on üha enam sagenenud sõna “territoorium” kasutus. Ukraina, kuid kahtlemata ka Valgevene, Kasahstan, Moldova ja teised endised nõukogude vabariigid on selles pildis lihtsalt territooriumid, mitte täieõiguslikud riigid. Venemaa mängud Mägi-Karabahhi sõjas ja hiljutistes sündmustes Kasahstanis ei jätta kahtlust, et ta soovib sisuliselt kehtestada läänemaailmale keelutsooni kogu endise Nõukogude Liidu aladel (kuid siiski mitte Balti riikides).