Margus Mikomägi: külm sõda on külmem kui kunagi varem. Millal see kuumaks läheb, ei tea keegi

Sellest artikli pealkirjast huvitab meid aga rohkem „Ämblikmehe” uusversioon. Film „Don't Look Up”, mis hollivuudliku mastaapsusega räägib uskmatusest maailmalõpu käegakatsutavusse jääb esimesele linateosele ka kõvasti alla.

Inglise keeles Cold War, vene keeles холодная войнa. Läinud sajandi teise poole keskelt ja sealt edasi, teadis seda väljendit iga laps, sellest räägiti nii nõukogude kui lääneriikide propagandakanalites. Mõlemad muide võitlesid rahu eest.
Kui venelased hõivasid Krimmi, ütles üks Venes lavastanud Saksa lavastaja mulle, et Permis ja Berliinis tuleb näitlejate puhketubade telekatest ühesugune propaganda. Vaid selle vahega, et ühed ajavad üht jama, teised teist. Ta seda ka ütles, et ega enam kummalgi pool suurt telekat sisse lülitama kiputa. 
Külma sõja lõpuks peetakse Nõukogude Liidu lagunemist. Kolmekümne aastaga on Venemaa kosunud ja taas käitub nii Venemaa kui ka Lääs – ilmselgelt on selles mustris ka Hiina – samamoodi kui külmas sõjas varem. Kiideldakse sellega, kellel on rohkem sõjalist jõudu, kes on kõvem mees ja kus on enam demokraatiat. Võidurelvastumine, nii palju kui me sellest kuuleme, käib hullumeelse hooga.