Moonika Siimetsa “Kaks tundi õnneni" – siiras poeetiline lugu eestlaste elust ja teenistusest Soomes – esilinastus sel nädalal DocPointil. Ajame päev enne esilinastust filmi autoriga juttu ja püüame mõista, mis selles nn Talsingi-maailmas toimub.

Kas "Kaks tundi õnneni" on su esimene film kriisiajal?

See pidanuks juba mitu aastat tagasi valmis saama, aga väga raske oli teha – pandeemia sõitis sisse. Dokfilmi jaoks inimeste otsimine-valimine on suur töö – peab enne, kui filmima saab hakata, palju materjali läbi töötama, tuleb oma tegelased välja valida. Mul olidki inimesed välja vaadatud, nad olid nõus, ja nende elus olid põnevad sündmused tulemas, aga siis pandi kõik kinni. Kui jälle liikuma sai, siis olid sündmused nende elus juba möödas ja mul polnud neid enam võimalik filmida... Pidi otsast peale hakkama. Seda juhtus mitu korda. Väga ära väsitas küll.

Jaga
Kommentaarid