Olen eelmise sõja ajal sündinud ja ilma isata kasvanud, sest isa võeti sõtta kui mina polnud veel aastanegi. Sõjast isa tagasi ei tulnud ja tema haudagi ei tea. Nii juhtub nüüd paljude vene ja ukraina peredega, kelle isad, pojad või mehed hukkuvad ja maetakse ühishaudadesse.

Eelmise sõja alguses, 1941. aastal põletati kõik minu kodutalu hooned ja laut koos loomadega maani maha, sest see jäi peale tungivatele vägedele ette. Pererahvas põgenes sõja eest hobuvankriga metsa. Talust ei jäänud ühtki hoonet järele ja kõike tuli otsast alustada. Polnud kodu, polnud loomi, olid vaid valge hobune, vanker ja inimesed.

Emad ja naised olid ja on taas need, kes lapsed üles kasvatavad ja eluraskusi kannavad. Täpselt nagu minu ema ja vanaema eelmise sõja järel. Ukraina naistel, kelle kodud puruks pommitatakse, on tulnud koos lastega ei-tea-kuhu põgeneda ja elu uues kohas või võõral maal otsast alustada.

Eelmise sõja ajal polnud Eesti maanaistel kusagile põgeneda, aeg oli teine. Linnarahvas põgenes sõja eest maale ja hiljem, kui vene võim uuesti kohale jõudma hakkas, põgeneti paatidega ka üle mere.

Eestlane mäletab, mida sõda endaga kaasa tõi ning oskab praegu ukrainlastele kaasa tunda ja neid aidata.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid