Kuidas koduaias nutikalt kive kasutada?

Rändrahnurikkas Eestis on kogu kultuur tihedalt kividega põimunud. Määramatu hulk aega on põlde neist puhastatud ja hunnikutesse kuhjatud või aedu rajades kasutatud. Osa kivide ja kivikülvide asukohti on peetud pühapaikadeks. Kuidas kasutada kive nüüdisajal oma koduaias või põlluserval?

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirja "Eesti Loodus" veebruarinumbris.

Mõistagi on ühed parimad kivikasutajad Lahemaa kandi inimesed. Keskkonnaameti kultuuripärandi spetsialist Ave Paulus kirjeldab, et Lahemaa looduse luustik on kivine: paeplatood, kadakased loopealsed ja allikarohked paeneemikud sisemaal kõrvuti Skandinaavia kivimürakatega poolsaarte randades, rabades, metsades, jõgedes ja merepõhjas.

Lahemaa põhi ongi kivine: ta lasub kas paeplaadil või rändkiviväljal. Seetõttu on kivid ka Lahemaa kultuuri alus: elu esimesed jäljed on talletatud kivis, inimese esimesed jäljed on kivis, aineline kultuur on kivist, uskumused ja vaimuvägi seotud kivimürakatega, igapäev seotud kivikasutusega. Samuti kunst, teadus ja looming. Kivi annab väge ning inspiratsiooni hingele, vaimule ja südamele.

Kivisid saab kasutada mitut moodi

Lahemaal leidub kiviaja jälgi jõgede ääres rannaaladel, kus saavad kokku vesi ja maa. Varem oli kivi justkui elu alustala, kuid tänapäeval kasutatakse neid palju ka esteetilistel põhjustel. Kvartsikilde on leitud Uuri ja Vihasoo muistsete kalastajate asupaikadest. Varase püsiasustuse ajend on samuti kivi: siinsete loopealsete kergel mullal oli lihtne maad harida ja maju ehitada ning esivanemaid kivikuhilatesse matta.

Ave Paulus lisab, et siinsed külad ja talud on püsinud samades paikades Kahala järve ümbruses, Palmse-Vihasoo ning Palmse-Vihula klindiservas juba alates pronksiajast. Kivikultuuri nähtavad märgid maastikus on kalmeväljad, põllukivihunnikud ja peenrad. Kahala järve ümbruses on sellise muistse kunsti jälgi ligi 300.

Taluhoonestuses on sisemaal pruugitud paekivi, rannaalal lisaks ka maakivi. Märkimisväärsed on paest laotud rehehooned, tavapärasemalt oli pae- või maakivist ehitatud kolmandik rehest, peale selle kivikeldrid, -laudad ja -sepikojad. Haruldaseks on jäänud paest katusega vanemat tüüpi abihooned.

Talu süda on ahi. Siin-seal on veel alles vanemaid paest ümbrisega reheahjusid või suitsusauna keriseid. Kaevudki (nende hulgas on palju allikakaevusid) on kivist. Maastikku ilmestavad lõputud kiviaiad.

Lahemaa rannakülade süda ja algus on nende kivistes lautriridades ning rändrahnudes, milles väljendub vaimne pärand kõige rikkalikumalt, näiteks Jumindal. Looduslikud pühapaigad, titekivid, Kalevipoja vägitegude jäljed, nõiakivid, lohukivid, hiied ja teed ‒ kõigel on kultuuriline tähendus. Selliseid paiku leidub igas külas.

Kloostrikivid on inspireerinud loomeinimesi ja teadlasi nii praegu kui ka sajandite eest: kunstnikud Julie Hagen-Swarz ja Tiit Pääsuke, geoloogid Gregor Helmersen või Rein Einasto, kui nimetada ainult mõnda. Paevana on meie kivise kultuuri väärtuse ka kenasti värssidesse seadnud.

Kõige targem on koondada kive aia tarbeks

Eriti levinud on see Põhja-Eestis, kus paekivi saab paremini kätte, kohati lausa maapinnalt. Iseäranis rohkesti leidub kiviaedu paekalda lähikonnas. Sinna jääb ka Palmse mõisa endine Muike karjamõis, kus on taastatud praeguse Kuuskla talu kiviaed kui pärandkultuuriväärtus.

Tartu ülikooli endine õppejõud ja kiviaia ehitaja Arvo Järvet korrastas Lahemaa rahvuspargi 50. aastapäevaks 50 meetrit taluõue kiviaeda (pealtlaius 1,2–1,8 meetrit) ja topelt pikemalt kivist põlluaeda.

Teine tuntud kiviaedade meister on Iisaka talu peremees Priidu Veersalu, kes tegutseb lambakasvatus- ja käsitöötalus Lahemaa rahvuspargi lääneservas. „Samas on meil siin nagu Saaremaal: kadakad ja kiviaiad. Meie lambad hooldavad kümnetes hektarites poollooduslikke kooslusi, täpsemalt kadakatega kaetud loopealseid, mis enamasti piirnevad paeste kiviaedadega. Kunagisel ajal oli kombeks talude omavahelistele piiridele ja erinevate karjamaade külgedele üles laduda kiviaiad, mis paljuski on tänaseni vähemalt osaliselt säilinud,“ kirjeldab ta taluelu.

Tal on kiviaedade taastamis- ja ehitustöös palju kogemusi. Praegu on Iisaka talul üle 1200 meetri kiviaedu. Talule on tähtis aedu taastada, sest nõnda saab luua piirkonnale omase ja samas väga nauditava elukeskkonna nii endale kui ka külainimestele.

Kuidas kiviaeda taastatakse?

Arvo Järvet kirjeldab tööde ettevalmistust: „Kiviaia materjal oli kohapeal olemas, põhimõtteliselt oli olemas ka aia alus, kuhu oli kohati mitme meetri laiuselt kaootiliselt kuhjatud raudkive ja paetükke. Muike suuremad kiviaiad veeti 1950. aastate alguses Loksa sadama muuli ehitamiseks. Järele jäid sügavamalt maa sees olnud aluskivid, mille juurde oli kolhoosi ajal lükatud kive lisaks. Paasi sai korjatud ka põldudelt, mis on olnud pikemat aega kasutusel rohumaana, seetõttu oli pae pealispind kohati nagu ära lihvitud. Enam-vähem sirge servaga ääre- ning nurgakive sai naabertalust, kus lammutati mõisaegse karjalauda varemeid“.

Priidu Veersalu jaotab kivide ladumise kolmeks etapiks. Kõigepealt võta suvaline kivi ja hakka seda parajaks toksima, et ta sobiks aias välja valitud kohta. Selle moodusega kulub palju aega ja närve. Kui oled juba natuke pädevam, siis enam kivi päris katki ei toksi.

Järgmises etapis tuleb aia kõrvale paigutatud kivihunnikust otsida valitud kohta sobiv kivi. See võtab samuti üsna palju aega. Lõpuks saavutad taseme, kus võtad hunnikust mistahes kivi ja leiad sellele kiiresti koha. Vilumus tuleb ajapikku töö käigus, keegi ei sünni kiviaia ladujaks.

Kust kõik need kivid tulevad? Meie paeseid karja- ja heinamaid katab väga õhuke mullakiht, kohati ainult 15–20-sentimeetrine. Mulla all on kas paekiviklibune kiht või lausa kiviplaadid.

Arvo Järveti sõnul köidab kiviaed kui kõige vastupidavam pärandkultuuriehitis pilku ja teda saab kasutada ka muul otstarbel.

Arvo Järveti aida otsaseina kohal on nüüd umbes 30 cm kõrgune alus puuriitade jaoks. Teises kohas on kiviaia sisse laotud grillahi ja selle kõrvale lahtise tule alus, lisaks aia sisse jäetud tühimikes saab hoida puid ja grillivahendeid. Sobiva kõrgusega istekohad asendavad osaliselt aiamööblit; kiviaia peale saab panna tööriistu ja vahendeid, mõistagi neid, mis on asjakohased ja seotud ajaloolise hoonestusega.

Kiviktaimlat rajades loote taimedele kasvukohti

Botaanik Toomas Kukke sõnutsi on eesti keeles avaldatud suur hulk kirjandust kiviktaimlate rajamise ja hoolduse kohta, juhiseid leiab ka internetist. Kiviktaimlasse liike valides tasub eelistada kodumaiseid liike. Haruldasi liike paljundades tuleb pidada silmas, et see võib muuta nende looduslikku levikupilti.

Väga haruldase taimena on meil leitud tähk-roodjalga (Blechnum spicant), keda vahel kasvatatakse kollektsioonides ja sealt võib ta eostega kergesti edasi levida. Kui kollektsiooni lähedalt leitakse selle sõnajala looduslik leiukoht, tekib kohe kahtlus, et eosed pärinevad kultiveeritud taimest.

Kui koduaed piirneb kiviaiaga või leidub aias suuremaid rändkive, jõuavad kividele ja nende lähedale üsna ootuspäraselt ka iseseisvalt kohale habras põisjalg (Cystopteris fragilis) ja kivi-imar (Polypodium vulgare). Neid liike saab ka ise üsna lihtsalt loodusest aiakividele kasvama tuua.

Kivikasutuse, näiteks kivisillutise rajamisega ei maksa üle pingutada: kruusasemale mullale rajatud murul saavad sõiduautod kenasti parkida ja vihmavesi valgub sellisest kohast ära. Taimestiku poolest on säärane ala kindlasti mitmekesisem ja huvitavam kui tihe kiviparket. Kivide vahel hakkab kasvama nii mõnigi kodumaine liik, kõige sagedamini lamav kesakann (Sagina procumbens). Väga tihti võib teda märgata just kivisillutiste pragudes.

Öeldakse, et oleme tulnud mullast, ent niisama hästi võib öelda, et pärineme kivist, eriti rannaaladel. Kivist kodud, aiad, keldrid, tööriistad, pühad paigad ja kaunistused aias on kujundanud eestlust väga suurel määral. Tähtis on hoida põliseid kivikasutusviise ja luua uusi, et põimida end rohkem maaga.