"Hele täht, sa vaikselt vilgud, sinetavast taevast pilgud." Need rootslase Hampus Wetterlingi (1830–1870) lauluread meenusid, kui paar nädalat tagasi sain telefonikõne ühelt arvata väärikas eas proualt. Ta rääkis, et igal õhtul – ja lõppevas märtsikuus oli selge taevaga õhtuid palju – paistab tema aknasse üks hele täht, mis kaunilt sädeleb ja vilgub. Kuulnud vastuseks, et tegu on meie taeva heledaima tähe Siiriusega, oli proua siiralt õnnelik – selline taevakaunitar peaaegu tema elutoas.

Taevast on inimesed ikka otsinud rahu ja püsivust, esteetilisi elamusi, aga ka lohutust ja hingekosutust rasketel aegadel.