Leili metsalood | Kevadised käigud kodumetsas

Olen püüdnud igal kevadel, kui lumi metsa all taanduma hakkab, käia mõnes kodumetsa kaugemas nurgas. Nii seadsin end teele ka läinud nädalavahetusel.

Ega ma suvel metsas hulkumisest suurt hooligi, pigem ikka sügiseti ja kevadel. Üheks selliseks „kord-aastas“ käimise kohaks on kindlasti ka pildil olev koht, kus puude all ei kasva peaaegu üldse võsa. See plats pole küll eriti suur, ligi hektar, ja seal kasvavad kased, mõned kuused ka.

Umbes paarkümmend aastat tagasi lasin saemehel teha seal harvendusraiet ning pärast seda on mets puutumatuna seisnud. Jänesekapsa-mustika kasvukohatüüp, I boniteet, kasel kõrgust 27 meetrit ja jämedust 30 cm. Võiks julgesti kõik lagedaks raiuda, aga pole raatsinud. Kase- ja kuusenoorendikke võin oma metsas mitmel eraldisel vaadata, aga vana metsa puudealust nagu selles kohas, suisa pargilaadset, kus lapselapsedki joosta võiksid, naljalt ei leia.

Olen mõelnud korduvalt selle raiemehe peale, kes mul metsaomanikuks saamise algaastatel sügiseti-talviti mõne harvenduse või lageraie tegi. Ka selles kohas, mis pildil, on see mees kerge hooldusraie omal ajal teinud. Kunagistest oksavaaludest pole ammu jälgegi.

Nüüd peaks mees vist oma metsas toimetama, pole tükk aega enam kokku saanud. Ka kõik järgmised saemehed, kes minu metsas on tööd teinud, on samuti head metsamehed olnud.

Ma ei tea, kuidas teised metsaomanikud oma metsas tehtud töid ja töömehi meenutavad. Mina igatahes mõtlen kõigi peale austusega, sest enamasti jäävad rasket metsatööd tegema inimesed, kes loodust tunnevad ja seal töötada tahavad.