Kartulisalat sündis 160 aastat tagasi. Sa ei kujuta ettegi, mis sinna sisse alguses pandi!

Kui XX sajandi esimesel poolel olid kartulisalatiretseptid selgelt saksa juurtega, siis nõukogude perioodil Eestis levima hakanud retsept pärineb Moskva restoranist Hermitage.

Salati lõi 1860. aastate alguses restorani prantsuse päritolu peakokk Lucien Olivier. See roog muutus restorani püsikundede hulgas ülimalt populaarseks ning oli kuni restorani sulgemiseni 1905. aastal ka koha signatuurroog. Kuulus kokk lahkus elavate kirjast vaid napilt poole sajandi vanusena ja võttis originaalretsepti endaga teise ilma kaasa. Peale tema surma on alanud kuulsa salati lõputu järeletegemine kõikvõimalikes versioonides.

Selle peolaual esikohal oleva roa komponentideks olid lisaks keedetud kartulitele laanepüüd, vähilakad, vasikakeel, suitsutatud pardiliha, keedumuna, kornišonid, kapparid, lehtsalat ja provansaalkaste. Kastme täpne koostis on tegelikult tänapäeval teadmata, kuna kokk olevat seda valmistanud alati üksinda olles, et saladust kiivalt hoida.

70 aastat hiljem algas peene toidu taskukohasemaks muutmine: salatisse kuuluv laanepüü asendati kanalihaga, hiljem jäi sellest alles vaid keeduvorst. Vähilakkasid asendas keeduporgand ja kappareid konserveeritud hernes.

Olivier´i loodud eelroog on tänapäeval tuntud ka veel näiteks Iraanis, Mongoolias, Tais ja Ladina-Ameerika riikides. Baltimaadest ning Skandinaaviast rääkimata. Mõistagi on igas kultuuris seda vastavalt kohalikule maitsele, majanduslikele võimalustele ja kokkade fantaasiale kohandatud - muistsest luksusest ei ole taldrikule aga jäänud suurt midagi.