MAALEHT USBEKISTANIS | Külaskäik siidivabrikusse. Kas teadsite, et on olemas siidiussikonserv?

Usbekistani ettevõtetes on tavaline, et üks ettevõte tegeleb ühe tootmisprotsessi kõigi etappidega. Nii külastasime Usbekistanis Hiiva siidivabrikut, kus kogu protsess toimub algusest lõpuni ühes kohas alustades siidiusside kasvatamisest mooruspuudel ning lõpetades siidisallide ning -vaipade tootmise ja müümisega.

Mooruspuud lõigatakse igal aastal tagasi, sest siidiussikasvatuseks on oluline värskete võrsete ja lehtede tihe kasv. Mooruspuu marjad on suured ja mustad, meenutavad põldmarju. Neist tehakse mõnel pool ka samakat, mida hinnatakse oma nišši parimaks, kuid seda rohkem Armeenias kui Usbekistanis.

Siidiuss loob enda ümber kookoni, milles keerutatud niit võib ulatuda kilomeetrist kuni kümne kilomeetrini. Kvaliteetse siidiniidi saamiseks tuleb kookonid korjata enne, kui ussist saab valmik ja ta liblikana lendu tõusmiseks kookoni lõhub.

Kookoni purustamiseks tuleb liblikal sellest end välja närida ja niit katkeb — nii ei ole siidikookon enam kvaliteetne ega väärtuslik. Korjatud kookonid pannakse tehases keevasse vette — nii hukkuvad siidiussid ning paisunud kookonist on võimalik saada kätte kookoni niit. Oluline on leida üles algus ja lõpp. Siidiniidi saamiseks põimitakse 5-30 siidiussi poolt „toodetud“ kookonit.

Kookonite korjamine algab mais, seega kahjuks ei olnud sel korral Maalehe reisisellidel võimalik tutvuda kogu tootmisprotsessiga. Samas olid masinad töös ning niidikudumine, sallide ja vaipade kudumine täies hoos.

Tehases valitses väga kõva lärm, meie suureks üllatuseks ei kandnud keegi tehase töötajatest, külalistest rääkimata, kõrvaklappe või muid helisummutajaid. Jääb vaid imestada, kuidas sellises klopsivas tööd teha on võimalik.

Siidi värvitakse siin looduslike värvidega, nt sinist saadakse koobaltist ja valmivad vaibad on tõeliselt värvikirevad. Põrandal istuv piiga töötab vilkalt erinevate värvidega ja heegelnõela taolise esemega kududes valmivad telgedel kaunid mustrid ning lausa pildid.

Lisaks siidiniidile ja siidist toodetele kasutatakse ära ka absoluutselt kõik kõrvalproduktid. Kookonitest, kus liblikas on välja lennanud, tehakse kosmeetika pealekandmiseks masseerivaid padjakesi, mida saab panna sõrme otsa. Lisaks pressitakse ussikestest õli, mida kasutatakse kosmeetikas ja sellest tehakse ka seepi. Kestadest jahvatatakse puru, mida kasutatakse väetiseks.

Maalehe reisisellid ostsid kokku ligi 80-100 salli, mille hind oli keskmiselt 20 eurot. Toetasime sellega küll tublisti Usbekistani majandust, aga arvestades töö mahtu, ei ole see tegelikult ülemäära suur summa.

Nägime ka huvitavat toodet nimega pupa. See on siisiussikonserv, mida on tehtud vaid limiteeritud kogus — 50 konservi. Seda peetakse siinmaal kohalikuks viagraks.

Nüüd asume teele järgmiste vaatamisväärsuste suunas. Sõita on palju ning seepärast jäi silma kütuse hind — bensiin 91 maksab umbes 7000 kohalikku sumi ehk umbes 70 senti/liiter, kuid palju sõidetakse gaasiga.

Liiklus on siin üsna hoogne, kuna pikalt 50 kilomeetrise piirkiiruse on usbekid linnas muutnud 70ks — sest keegi 50ga nagunii ei sõida! Maanteel võib sõita 100 km/tunnis.