FOTOD | Talupidaja elu Usbekistanis on erakordselt raske

Kohe kui olime lennujaamast välja saanud ja veidi keha kinnitanud, läksime vaatama, kuidas käib elu kohalikus talus.

Ei maksa unustada, et tublisti üle poole Usbekistani territooriumist katab kõrb. Nii on talupidamine ja põllumajanduse arendamine siinmail üsnagi väljakutseterikas ettevõtmine. Tee tallu kulges mööda savi-kruusast teed pidi. Teeääred palistatud õitsvate õuna-, pirnipuude ning puuvillaistandustega ja piki teed mõlemal pool niisutuskraavid.

Tee ääres mängisid sõstrasilmsed lapsed.

Meie külastatud farm tundus olevat üsna laia haardega, kuna seal kasvatati lambaid, jaanalinde, hobuseid ja piimakarja. Lisaks paistis taamal korralik õites õunapuudega aed, sekka ka pirni-, kirsi-, aprikoosi- ja teisi puid. Räägiti ka puuvilla ning maisikasvatusest.

Lisaks oli talus käepärastest vahenditest, ehk savist ja põhust ehitatud läbipaistmatu kilekatusega kasvuhoone, kus kasvasid erilised sidrunid, mis ei pidavat olema üldse nii hapud ja neist on saanud kohalik delikatess.

Meie külastuse ajal oli sidrunikasvuhoones õitsemiseaeg ja imelist lõhna oli terve hoone ümbrus täis.

Pisut hiljem selgus, et siin kuulub kogu maa riigile ja talumehel on võimalik seda vaid kuni sajaks aastaks rentida (rendilepingut on võimalik ka pärandada). Kusjuures ka osa oma toodangust tuleb riigile anda.

Selleks, et saada rohkem maad, tuleb näidata end võimalikult mitmekesise ja eduka põllumehe ja karjakasvatajana, seetõttu on meid võõrustaval põllumehel hobused ja jaanalinnud, kellega suurt muud peale ei hakatagi.

Külmadel talvekuudel pistetakse aegajalt mõni pintslisse, aga üldiselt kasvatatakse neid maa kasutusõiguse hoidmise eesmärgil. Riigil on õigus maakasutust ka pistelist kontrollida ning talupidaja peab kinni pidama efektiivse ning sihtotstarbelise maakasutuse kokkulepetest. Vastasel juhul võidakse peale ettekirjutuse tegemist maa käest võtta ja järgmisele huvilisele anda.

Igal sammul rullus lahti peremehe mitmekesine masinapark, mis küll räsitud moega ja meie mõistes rännak eelmise sajandis 60-80ndatesse aastatesse — üks väsinud kombain, kolme rattaga traktor (ehitatud spetsiaalselt siinsete puuvillapõldude jaoks), hulgaliselt erinevaid kärusid, väiksemaid põkatsilaadseid traktoreid ja muud tehnikat. Varju all oli sisse seatud avatud remonditöökoda.

Piimakarja puhul jäi kohe silma, et osad lehmad olid väiksemad ja sarvedega, teised veidi suuremad ja nudid. Esimeste puhul olevat tegemist kohaliku tõuga, kelle piimaand on vaid 5 liitrit päevas, teised lehmad on pärit Ukrainast ja nendelt saab piima 15 liitrit päevas, mis pidavat olema märkimisväärne saavutus.

Väidetavalt toimub lüpsmine masinaga, kuid masinat ennast meil näha ei õnnestunud. Laut nägi välja pime ja nukker.

Süüa antakse nii hobustele kui ka lehmadele puuvilla- ja maisikasvatuse jääke, mis tunduvad meie harjumatule silmale suhteliselt ebaväärtusliku toiduna. Neid viskab hanguga liikuvalt traktorilt päevitunud töömees.

Kokku on talus üle 20 töötaja, kellest paar-kolm on pidevalt vahetustega ametis.

Lambakarja kasvatatakse samuti huvitaval eesmärgil: selleks, et saada peamiselt lamba sabasid.

Loomulikult lähevad käiku ka liha ja nahad, aga lamba sabas olev rasv on eriliselt väärtuslik kraam, mis käib ka traditsioonilise pilafi sisse. Kuna rohumaad siinmail on väga vähe, siis leidsid lambad endale toidupoolise viljapuuaeda kasvanud rohust.