MAALEHT USBEKISTANIS | 100 granaatõunapuud annab 4-5 tonni vilju, aga saak ei tule niisama kätte
Varjualuse all olid ka lehm ja kits. Lisaks granaatõunakasvatusele elatus pere talvisel ajal mööbli valmistamisest. Seinal rippusid USA Aid sildid, mis tundusid meie mõistes nagu Euroopa Liidu fondide märgised. Nende abil oli ostetud kaks puutööpinki.
Mööblit kahjuks „tööstuses“ ei paistnud, küll aga mõned juba värvitud uksed ning mõned veel värvimata ja paarkümmend pildiraami.
Meid tervitas lahke pererahvas — peremees Ahmed oma naisega. Pärast selgus siiski, et tegemist ei olnud granaatõunaistanduse perenaisega, vaid kohaliku turismiedendajaga, kes meile sinna külastuse kokku oli leppinud. Naised hoiavad siin pigem tagaplaanile, peremees Ahmed näitas uhkusega oma aeda ning elamist, kuid oli siiski tagasihoidliku moega.
Kuidas granaatõunu kasvatatakse?
Granaatõunapuid oli aias sadakond. Need olid nüüd pea kuu aega tagasi talvekatete alt välja kaevatud. Nimelt on Usbekistani kontinentaalne kliima siiski talviti nii jahe, et siinsed granaatõunapuud ei ole mitte võimsad puud vaid pigem põõsad.
Need tuleb talveks kinni katta, umbes nagu meie teeme Eestis roosidega.
Seetõttu kasvavad granaatõunapuud diagonaalselt, pisut viltu ja sügisel painutatakse need järk järgult maapinnale pikali.
Neile tehakse ehitusmaterjalina tuntud „hundinuia taolisetest“ kõrrelistest kuhjad peale, mis kaetakse savika mullaga. Nii elavad põõsad turvaliselt talve üle ning näpistav külm või ootamatu lumekirme ei tee taimedele liiga.
Granaatõunapuud kaevatakse välja märtsi lõpus, kuid mitte varem kui 21. märtsil. Praegu, aprilli alguses, on pungad juba puhkemas ning väiksematel granaatõunapuudel juba imepisike esimene leheke näha. Sel aastal on aga pigem tavapärasest jahedam ja hilisem kevad olnud, räägivad kohalikud.
Mahapainutatud puid aetakse tugede abil nõkshaaval sirgemaks, kusjuures nii alla kui ülespoole suunamine on ohtlik töö, mida tuleb hoolega ja suure mõõdutundega teha — vastasel juhul põõsad lihtsalt murduvad mulla pinnalt ja mingit saaki ei tule.
Granaatõunte kasvatamine on seega üsna raske töö.
Sajalt puult saab peremees Ahmed umbes 4-5 tonni vilju, mida naispere turul müüb. Lisaks tehakse mahla, siirupit, salatikastet ja muud. Saaki säilitatakse pooleldi maa-all asuvas keldris, kus soojal kevadpäeval on võrdlemisi jahe ning täiesti pime.
Näeme seal veel umbes paarikümmet eelmise aasta õuna — liiva sees põrandal, mida mõned Maalehe reisisellil õnnestub ka kohaliku tüdruku käest suveniiriks osta.
Saame maitsta on ka kohalikku mahla, piiluda pere elutuppa, mis on vaipadega kaetud, suur, kõrge ja pime. Aga toas on madal laud, mis on palistatud kirjumustriliste madratsilaadsete patjadega, mille ümber istutakse.
Koos elab mitu põlve. Aias ringi vaadates saame kiigata ka kasvuhoonesse — siin on reas mitukümmend tomatit, salatirohelist ja loomulikult usbeki köögi lahutamatut lemmikut — sibulat.
