Leili metsalood | Salakaval sanglepik

Talv on möödas ja pildil olev sanglepik jäi raiumata. Näis, kui kaua ta sedaviisi veel püsib ja lubab oma sihvakaid tüvesid imetlemas käia. Tuuled sangleppi üldiselt ei murra, seda olen kogenud.

Praeguseks on puistul vanust üle 75 aasta ja sanglepad oleks võinud juba mõni aeg tagasi maha raiuda. Kännuvõsudest kasvab uus sanglepik asemele ja istutamisega muret pole. Aga ma aina lükkan seda raiet edasi.

Põhjuseid raie edasilükkamiseks on mitmeid olnud. Esiteks on sangleppade kasvukohas tegemist lodumetsaga, kuhu on masinatega võimalik peale minna ainult külmal talvel, mil pinnas oksavaalu tallates kandvaks külmub. Ülejäänud aastaaegadel, ka suvel, ei tasu masinaid uputama ja pinnast segi pöörama minna.

Alles hiljuti käisin selles sanglepikus ringi ning kuna kummikute asemel olid jalas saapad, pidin mätaste ja lompide vahel turnima, et kuiva jalaga pääseks. Tegemist on tõelise lodumetsaga ja selle majandamiseks tuleb sobiv aeg leida.

Metsa äärde põllule ei tohi igas kohas ka autot kauemaks seisma jätta – maa võib hakata masinat endasse tõmbama. Tööhoos olevad maaharijad või kombainid on põllul pidevas liikumises, neid ei jõua maa neelata. Minuga juhtus paarkümmend aastat tagasi seal aga selline lugu, et kuni ma metsas ringkäiku tegin ja auto juurde tagasi jõudsin, olid põllule seisma jäetud autol rattad nii sügavale maasse vajunud, et ilma abi kutsumata sealt välja ei saanudki. Selline salalik pinnas võib mõnes sanglepikus olla.