MAALEHT USBEKISTANIS | Üllatused igal sammul
Kui Hiivast Buhharana laius kõrb, kus vaevu mingisugust kõrgemat põõsast märkas, siis siinpool Buhhaarat võis märgata idas kaitsealuseid saksauule ka looduses. Siinkandis kasvab neid kahte sorti — põõsastena kasvavad valget saksauuli ning puuna kasvavat musta saksauuli. Paarkümmend aastat tagasi palistasid maanteed saksauulid selle täies ulatuses, nüüdseks on need peaaegu kõik maha raiutud.
Teekond on hüplik ning künklik, tee läheb järjest kitsamaks ning on keeruline leida
kohta, mida pole juba lapitud. Taamale hakkavad kerkima mäed. Ja järsku — täiesti suvalise mäe jalamil — tervitab meie toitlustusjuht ja tema autojuht Maalehe reisiselle Eesti ja Usbekistani lipuga, mille ees ootab meid vahuveini ja halvaaga kaetud laud.
Milline vastuvõtt!
Aplodeerime ja laulame „Ta elagu”. Seejärel suundume kõrvalasuva mäe jalamile uudistama seinajoonistusi, kust on selgelt eristatav näiteks kaamel. Imetleme vaadet, lehvitame mööduvatele autodele ning seejärel suundume taas bussi, et jätkata teekonda jurtalaagrisse.
Ees ootab põnev öö