MAALEHT USBEKISTANIS | Rongisõit Samarkandist Taškenti: kõik ja mittemiski on nagu Euroopas
Rongijaama pääsemiseks tuleb kohvrid ja kotid läbi valgustada nagu lennujaamas ning meie grupi järel saabuvad ka mõned kohalikud turistid ja teised inimesed, kes on juba närviliseks muutumas, sest nende rong väljub kohe.
Rongijaam on ootamatult rahulik, rahvast on vähe. Selgub, et enne meie rongi on siit just kaks rongi väljunud.
Võrreldes Euroopa rongijaamadega on siin siiski rahvast, ronge ja rööpaid üllatavalt vähe. Nagu Euroopas, nii saabub ka kiirrong siin minuti pealt kell 17.22 ja sõidab välja täpselt 10 minuti pärast kell 17.32. Maalehe reisisellide kamp täidab kogu vaguni number 6.
Sõit kestab 2 tundi ja 10 minutit ja hispaania rong saavutab sõidu kestel tippkiiruse ligi 200, täpsemalt 198 km/h. Keskmine kiirus on 150-160 km/h vahel.
Usbekistanis on meie giidi sõnul kolme erinvat sorti ronge ning meie sõidame Hispaaniast pärit kiirrongidega, mille piletid on alatasa välja müüdud. Siiski tundub, et rongidest populaarsemad on siin autod — eriti valged Chevrolet, Žigulid 07 ja 05, Volgad, Samarkandis ka kollased taksod, bussikesed jm. Aga muidugi ka ühistransport — trammid ja bussid ning loomulikult ka eeslid. Et keegi ajab keset Samarkandi linnaliiklust 7pealist lambakarja — täiesti tavaline.
Oleme otsustanud proovida kõrgema klassi elu ja võtame suuna restoranvagunisse, kus meie suureks pettumuseks müüakse vaid krõpsu ja jäätist, ei mingit šampanjat ega kaaviari. Suundume oma vagunisse tagasi ja meile serveeritakse kohvi (3 in 1) ja teed ning ulatatakse „üllatuskott“, mis sisaldab väikse croissanti ning muffini.
Rongis on ruumi ootamatult palju, tualett on potiga ning vaade aknast imeline.
Plaanisime küll päikseloojangut vaadata, aga see juhtus nii ootamatult kiiresti, et jutustasime õige hetke maha — päike läheb siin looja sama kiirelt kui läheb katki õhupall.
Ootame põnevusega, mida Kesk-Aasia suurimal linnal ja Usbekistani pealinnal Taškentil Maalehe reisisellidele pakkuda on.
