Erakordne loodus
Vaid paarikümne kilomeetriga võid läbida mitut loodusvööndit — kõrbe, steppi, mäestikku.
Usbekistani mitmekesine loodus ulatus tühjast kõrbest lopsakate puudeni mägijõe jalamil. Iga sentimeeter on arvel ja mitut hektarit muru seal keegi lihtsalt silmailuks ei kasvata. Aydari järv on osa inimese loodud Aydar-Arnasay järvede süsteemist, mis hõlmab 4000 ruutkilomeetrit.
Pärast kilomeetritesse ulatuva Kõzõlkumi kõrbe läbimist tundub nõukogude ajal loodud hiiglaslik veehoidla tõelise oaasina. Endalegi ootamatult sattusime kõrbesse huvitaval ajal — giidi sõnul oli meie grupp alla 1% õnnelikest, kes on näinud kõrbet õitsemas. Samuti õnnestus ära näha üks siinmail üsna uskumatu loodusnähtus — vihm kõrbes.
Siidvaiba kudumine
Kaugelt maalt saab kaasa osta käsitööna valmistatud imeilusa siidvaiba. Neid koovad vaibakudumistehastes kohalikud naised. Keerulist kunsti saab õppida tehases kohapeal — väljaõpe kestab kolm kuud ja on kõigile soovijatele tasuta, pärast seda saavad tublimad tööle jääda.
Ühe suurema siidvaiba valmistamiseks kulub 9–13 kuud, kusjuures töötatakse viis päeva nädalas ja ligikaudu 10 tundi päevas. Kuduja saab oma peene näputöö eest 80–100 dollarit kuupalka, vaiba hind ostjale algab viiest tuhandest dollarist.
Lihtsus ja rahulolu
Meile tundub uskumatuna, et keegi elab vee, elektri ja WiFi-ühenduseta, ent Usbekistanis on see üsna tavaline.
Kui 60% katab kõrb, siis on vesi luksuskaup ning paljud elavad stepis savist ja põhust ehitatud majades, kus mööbel sisuliselt puudub ja põrandat katavad vaibad. Vesi on siin maapõuele tegelikult väga lähedal, kuid kõrbealadel on selle kasutamine keeruline kõrge soolasisalduse tõttu ning mõjub halvasti ka floorale-faunale ja lõhub ehitisi.
Inimesed ei tundu ülearu õnnelikud, kuid on leplikud ja rahulolevad.
Karakullilambad
Usbekistanis toetab riik karakullilammaste kasvatust mitmeti: soovijale antakse stepis 700 hektarit maad ja 200 lammast. Karakullilamba nahk on kõige kvaliteetsem, kui tall, kellelt see pärineb, on emaüsas enneaegselt surmatud. See on täiesti tavapärane praktika — tiined uted saavad õigel hetkel süsti ja toovad ilmale surnud talle. See nülitakse ja lihakeha visatakse minema (liha ei saa enam süüa), aga kõige kallim nahk, millest vägevaid mütse ja kasukaid valmistada, on toodetud. Sellise tallekese vill ei ole lokkis, vaid täiesti sile.
Natuke odavam on nahk siis, kui tall on ise sündinud ja tapetud esimestel elupäevadel — veel enne, kui karvastik lokki tõmbub. Paarinädalane tall on juba tugevalt lokkis villaga ja tema nahka saab kasutada odavamat sorti esemete valmistamiseks. Nende tallede liha, kes tapetakse pärast sündimist, süüakse ära ise või müüakse ümberkaudsetele soovijatele.
Kreenis viljapuud
Maalehe reisisellidel õnnestus külastada nii viinamarja-, granaatõuna-, viigimarja-, virsikuistandust kui ka siidiussikasvandust. Siinses kliimas nõuab viljapuude kasvatamine suurt tööd ja vaeva. Puud kasvavad pisut külili, sest talveks tuleb nad maha painutada ning mullast või kõrkjatest saviga kaetud kuhjatised peale ehitada, et nad külma käes ei hukkuks.
Sageli peab istandust üks pere, kes teeb seda juba mitmendat põlve ning nende hooldada on vaid sadakond puud, mille saagikus ulatub tonnidesse. Aianurgas on lehm, kits ja paar lammast ning kasvuhoone taga küpsetatakse ise leiba. Lisaks palistasid teeääri suured õuna- ja pirnipuud, mis hästi lühikeseks pügatud, ning looritatud kasvuhooned, kus kasvatatakse peamiselt tomateid ja kurke.
Koraaniga kohtumine
Moslemimaades ei saa moslemite pühakirjast koraanist üle ega ümber. Lummavaid pühakodasid kaunistavad rohked tsitaadid. Taškendis asub maailma vanim koraan, mida reisisellidel õnnestus silmata. Tänu meie külaskäigule jõuab sealsesse koraanimuuseumisse eestikeelne koraan Haljand Udami tõlkes. Paljud meist tõdesid, et usuliselt leebe Usbekimaa oli parajam paik, kus alustada islamiga põhjalikumat tutvumist, et näha selle sügavat kultuurisisu, mitte üksnes probleeme.
Kannatanud usbekivennad
Rõõmsa üllatusena mõistavad usbekid eestlasi lennult, naerma ajavad samad anekdoodid, punaokupantidesse suhtumine on sama küüniline. Taškendi okupatsioonimuuseum loob ohtralt kannatuste paralleele. Kirjakeeles kirillitsalt ladina tähtedele tagasi mineva usbeki rahva hulgas on hulgi neid, kelle kogukonnast keegi Baltimaades sõjaväes teeninud. Maarahvas on jutukas ja siiras nagu Eestiski ning linnapoodnikud panevad heal meelel tee tulele, et kauge külalisega pikemalt vestelda.
Tavade tallermaa
Usbekimaal kohtab kadedaks tegevalt rohkelt muistseid tavasid. Kosja- ja pulmatavad. Lapse mähkimise rituaal, kasutades maailma esimesi, puidust pamperseid. Pühakojatavad, palvetavad, ramadaanitavad. Aastasadade õpetused, kuidas kirjata rahvusriideid ja savinõusid, valmistada puukoorest paberit ja veristada lammast. Nüüdisrütmidega tuunitud tantsutavad, kaamelinahast trummide kaja.
Tarkus, mismoodi õitsvaid aprikoosipuid kurja silma eest kaitsta: neile tuleb riputada lambapabulaist kee!
Toidugurmaani paradiis
Kuigi usbekk väidab, et veganitel pole nende maal midagi teha, ei ole see tõsi. Enne hunnitu leemega suppideni jõudmist, suus sulavate samsa-nimeliste pirukate mekkimist ja üüratute lihapalade söömist ootavad laual viis puu- ja juurviljasalatit. 10 päeva jooksul saime maitsta 20 erinevat kohaliku koloriidiga praadi ja suppi, millest ükski ei kordunud ning sealiha ei sisaldanud. Ei mingeid pitsasid ega pastasid, kõik puhas Usbeki värk. Kas Eestis suudaksime külalistele oma rahvustoitudega sama pakkuda?
Usbekistanis tehakse pilaffi teisiti, kui meie arvame. Alustatakse kollaste porgandite, sibulate ja lamba- või veiseliha ning lambasabarasvast kuubikute lõikamisega. Suurele lõkkel või elusal gaasitulel kuumutatud kõrgete servadega pannile pannakse rasvakuubikud, ja kui rasv on eraldunud, lisatakse helde käega aprikoosi- ja musta seesamiseemne õli. Lihatükid pruunistatakse, sekka visatakse kangideks lõigatud porgand ja tükeldatud sibul, parasjagu keeva vett ning keedetakse vähemalt tund kui mitte rohkem.
Lisatakse mitmeid kordi läbi pestud pikateraline riis, terved ja koorimata küüslaugupead, paar tervet tšillikauna. Maitseainetest vürtsköömned, barbarissimarjad, kurkum, sool ja alati peotäis rosinaid või kuivatatud aprikoose. Keeva vett, et kõik oleks kaetud, kuid midagi ei segata. Siis lastakse tasasel tulel podiseda, kuni riis on peaaegu valmis. Nüüd tuli minimaalseks, riisi sisse vajutatakse puulusika sabaga iga 5 cm tagant poti põhjani augud ja kaetakse küpsetusanum õhutiheda kaanega. Kuumutatakse umbes pool tundi.
Nüüd laotakse kihid, alustades pealmisest, suurele vaagnale ja nauditakse aeglaselt.
Usbekistani reisi võitjaks osutus sellel korral Külli Muug, kes tuli rändama koos oma õega.
Ta rääkis, kuidas suur oli tema üllatus, kui Maalehe peatoimetaja Hindrek Riikoja talle helistas ja võidust teada andis. Ta polevat kunagi varem midagi võitnud ja ei tahtnud oma õnne kuidagi uskuda, kahtlustas salamisi tüngakõne ohvriks langemistki.
Maalehte on ta tellinud ligikaudu viis aastat ja peamiselt oma 85aastasele isale.
"Reisiga jäin väga rahule. Oli hästi vaheldusrikas. Kõige vägevama emotsiooni andis kaameliga ratsutamine," ütles ta viimasel päeval ja lubas Maalehte kindlasti edasi tellida ning reisidele tulla edaspidigi.
Maalehe eriprogrammiga reisi alustame Portugali pealinnast, kaunist ja mitmekülgsest Lissabonist, reisi lõpetame fotogeenilises Portos Douro jõe kaldal. 8 päeva jooksul jõuame näha oliivisalusid ning korgitammevälju, tutvuda vertikaalse linnaaianduse ja puulaevade tehase tööga, külastada veinimõisa ning kirsilikööritehast, imetleda kõikjal azulejo’sid – maalitud kahhelkividega kaetud seinu –, puhata rannas ning muidugi kuulata südamesse minevat fadolaulu.
Reis toimub 22.–29. septembril 2022.
Giidiks on raamatu „Minu Portugal“ autor Kaisa Masso.
Soodushind Maalehe tellijale 1490 €/reisija.
Reisi korraldab Go Travel.
Reisi broneerimine avatakse 2. mail 2022 www.maaleht.ee/portugal.
