Tauno Vahter: kas heategevus on isetu? Ka heategevusraha pärast käib suur konkurents

Tõsi on ka see, et mõned ühendused on oma kogumiskampaaniates teistest edukamad ja osavamad.

Toetajate nimekirjas figureerimine pidi tõstma sinu prestiiži, see oli nagu mingi veidrat laadi pooleldi looritatud seltskonnaüritus või kinnimakstud klubi. Vastuseta jäi küsimus: kui paljud neist oleksid üritust toetanud ka siis, kui nimesid ei ole kuskil välja öeldud? Avalikult ilmselt poleks seda tunnistanud keegi, aga samas peegeldas see ka korraldaja väiksemat usaldust võimalike toetajate vastu – äkki nad muidu ei toetagi?

Aastatega hakkas see heategevuslike ürituste formaat natuke taanduma, üha vähem hakati iga toetajat nimeliselt ära mainima, mis ühest küljest rääkis heategevuse puhul eesmärgi tähtsamaks muutumisest raha jagajate isikutest. Teisalt lihtsalt toetajate arv kasvas ja seda hakati ühes jõukuse kasvuga pidama normaalsemaks kodanikuühiskonna osaks.

Mul on siiski meelde jäänud piinlik juhtum, kus üks väga suur firma küsis kirjastuselt raamatuid heategevusprojektiks (muidugi tasuta) ning hiljem esitles seda kõigile puhtalt enda projektina. Selle peale suuremalt solvuda näitaks samuti isekust, aga pärast antud juhtumit valisime koostööpartnereid hoolikamalt.