Leili metsalood | Kevad on kohal

Metsaalune sinetab sinililledest, võsa ääres õitsevad ülased, vanal taluõuel rohetab karulauk, lendavad kollased liblikad ja sumiseb kimalane. Viimased lumeriismed kaovad - kevad on kohal. Loodus rõkkab linnulaulust.

Metsakraavi kaldal kössitab kevadiselt laigulise kasukaga valgejänes ja nosib miskit. Sihil jälgib mind kahtlustavalt üksik ümara kõhuga metskits. Liigun eemale. Varem orasepõllul suures kambas toitunud metskitsekari on lagunenud ja omaette hoidma hakanud, sest on oodata järglasi.

Põllu kohal tiirutab väike-konnakotkas, varsti ilmub ka teine ja lendavad koos metsa poole. Seal on nende pesa.

Kõigil on käsil kevadised tööd ja hooled, lindudel-loomadel omad, inimestel omad. Riigimetsa raielankide äärde on toodud suurtes kottides puutaimi ja kohe on oodata metsaistutajaid. Külapõllul liigub traktor, külvab väetist.

Ostsin kasvuhoone lavadesse lisamiseks kasvuturvast. Peab igal kevadel seda juurde panema, sest tundub, nagu tarvitaksid taimed saagi kasvamiseks peale vee ka osa turbast ära.

Näiliselt on ju kõik samamoodi nagu igal kevadel, ometi käib meist mitte kuigi kaugel kohutav sõda ja see ei jäta ühel või teisel moel, eriti vaimselt, meid kõiki puutumata.