| METSALEHT | JUHTKIRI |
Koroonakonflikte analüüsides tõid kriitikud ühe põhjusena välja, et riik esitas segaseid sõnumeid. Sama võib öelda üha kuumeneva metsadebati kohta.
Euroopast tuleb aina suuniseid, et vaja oleks süsiniku sidumiseks rohkem maad metsastada. Poliitikud kiidavad takka, täpsustamata, kuhu neid puid siis tuleks maha panna. Vaba maad eriti enam ei ole, seega eks ikka raielankidele.
Siis aga äkki tuleb riigikontroll ja viibutab välismaa tähtsate asutuste kampaaniale viidates näppu, et metsa istutamine on hoopiski keskkonnavaenulik tegevus ja selle toetamine tuleks ära lõpetada.
Keskkonnaameti looduskaitse osakond näib toetavat sama seisukohta, keelates isegi Suurel Munamäel hukkunud puude asemele uusi istutada. Rangelt kaitstavad alad, kus metsa uuendada ei tohi, aina laienevad.
Siis aga väljastab keskkonnaameti metsaosakond omakorda näpuviibutuse, kuid sootuks vastupidise sisuga, pannes metsaomanikele südamele, et metsade uuendamine on nende oluline kohustus, mille täitmist ka kontrollitakse ja vajadusel tehakse ettekirjutuski.
Mida metsaomanikud nendest vastakatest signaalidest järeldama peaks? Otsustage palun riigi tasandil ükskord ära, kas metsa istutamine on keskkonnakuritegu, või vastupidi – keskkonnasõbralik tegu.
Praegune metsamajandajate mitmekesine kiusamine looduskaitse sildi all seisab juriidiliselt savijalgadel. Parlament peaks hääletusele panema, kas metsade majandmine, mille oluline osa on ka uuendamine, on üldse lubatav. Siis teaks vähemalt arvestada.
