Erukolonelleitnant Tõnis Asson: sõdimine on „ajatöö“ ja mõnigi Vene sõdur püüab vaikselt tagapool tiksuda

INIMFAKTOR * Paljude riikide sõjakoolides antakse õppuritele ülesanne: tuleb kirja panna sõjapidamise põhimõtted n-ö prioriteetsuse järjekorras. Enda parimal äranägemisel, kuid hiljem tuleb argumenteerida, miks on just need kõige olulisemad.

Arvulise enamuse operatsioonil osalevast Vene relvajõudude üksuste isikkoosseisust moodustab reakoosseis ehk lihtsõdurid. Hingelt ja olemuselt ning esmaselt väljaõppelt on sõdurid ka enamik allohvitseridest ja ohvitseridest, kuigi nende ametijuhend eeldab mis tahes konfliktis juhtivrollide täitmist.

Normaalses sõjaväelises struktuuris on juhtide (ohvitserid ja allohvitserid) suhtarv ca 10–15 protsenti. Samas on nad kõik kokku võitlejad. Isegi kindral, kes tuleb üksuse juurde olukorraga tutvuma ja alluvaid motiveerima. Neidki on selles madinas üllatavalt palju langenud. Jääb lahtiseks, kas kindraleid on liiga palju või oskavad ukrainlased neid lihtsalt hästi tabada.

Tuleb aga tunnistada, et isegi nn lihtsõdur tavamõistes pole ammu enam mingi lihtne sõdur. Kaasaegses sõjapidamises on vaja eelkõige sõdurit-spetsialisti, kes opereerib ja käsitleb mingit relva või -süsteemi või erivahendit (kas või mobiilset krematooriumi). Eriti kui mängu tuua sellised superriistad, mille kohta suur juht ja väepealik ütleb: „Maailmas pole analooge!“