Emajõe rekorduputus: Aurulaeva tänaval lasi üks mees püstolist suure haugi maha

Laupäeval, 6. mail möödus 155 aastat Emajõe rekorduputusest.

Johann Voldemar Jannsen avaldas 1867. aasta 19. aprillil, uue kalendri järgi 1. mail, oma nädalalehes Eesti Postimees uudise, kuidas lihavõttepühade aegu „meie mamma Emajõgi natuke pahur olnud ja üle sängiserva välja tulnud linnarahvast vaatama“. Neile, kes madalatel aladel elasid, polnud säärane külaskäik mitte sugugi armas olnud…

Teatmikesse kirja pandud

Nädal hiljem teavitati kaasmaalasi, et häda on palju kibedam, kui varem kirja sai: linna madalamates kohtades on ligi sada maja kolmandat nädalat veeuputuse vallas. Hull olevat asjaolu, et nendes majades elasid „enamasti vaesemad ehk üsna vaesed inimesed, kel nõu ega jõudu ole, et enestele häda sees abi saada. Vanad, nõdrad, haiged, väetimad lapsed — vesi ümberringi, ei tea, kuhu minna!“. Hädalisi majutati kasarmuisse, mõisate rehealustesse, ligi tuhat inimest said tasuta peavarju linnalt ja tudengikorporatsioonidelt.

Kõrge veetase püsis ligi kuu aega. Kahjustada sai sadakond hoonet, isegi Supilinna ääres asuv õllevabrik.

Uputusest tundis teatud heameelt vaid üks seltskond — ülikooli meteoroloogid, kes olid just kuu aega varem tööle saanud veemõõduposti ehk hüdromeetriajaama!