Margus Mikomägi: kui kiiresti me ikkagi harjume surmaga. Kuidas üks katastroof summutab teise

Püsivad väärtused – usk, lootus ja armastus – ei leia enam kohta, kus neid hoida. Pea saab täis veriseid ja varemetes pilte. Kui eelnimetatud väärtused kuskilt rõhutusse ilmuvadki, on see nagu hüüdja hääl kõrbes. Aga võib-olla ongi vara veel?

Üks kindral joob ennast eurolinnas purju, läheb vastu hommikut ööklubisse ja ei saa aru, miks teda sõjaväelise auavaldusega vastu ei võeta. Purjus lihtsalt. Ja kui äkki ei olnudki purjus, kas siis on see kõik kuidagi etem?

Vene kindraleid lastakse Ukrainas maha. Tahtsin lisada „nagu kärbseid”, aga sain pidama, sest mõte liikus sinna, et ega see kindralite tapmine just kerge ole. Kärbestest on muidugi kahju. Nendest kindralitest ... ei. Mingi mõttesegadus on siingi.

Ka kindralid on inimesed ja ka kindralitel on oma vead. See teadmine ei ole rõõmus, sellega ei saa ülbitseda, see on pigem kurb.