Kogukonna hing 2022

Konkurss “Maalehe kogukonna hing 2022” väärtustab tegusaid, aktiivseid, toredaid ja ettevõtlikke inimesi, kes viivad elu Eestis edasi oma kogukonnas tegutsedes.

Žürii valis 137 esitatud kandidaadi hulgast välja 10 nominenti, kelle lood toome Maalehes lugejateni maist juulini.

Võitja valivad lugejad Maalehe veebikodus. Võitja kogukonnale korraldab Maaleht auhinnaks meeleoluka simmani.

Kogukonna hinge aitab leida Coop.

“Üks andis võtmed, et vahel oli vaja tema juures kütta,” meenutab Kaie algust. Nüüd olla tal võtmeid riburada. Ikka vaja ühe juures kütta, teise kassi või koera pererahva äraolekul toita, kolmandal kodus või surnuaias lilli kasta.

No ja siis veel pensionärist proua uskumatu oskus televiisoreid ja mobiiltelefone putitada, milles tema enese sõnutsi midagi erilist ei ole: "Peab lihtsalt olema julgust kõiki nuppe näppida." Kuni mõne memmekese telekale jälle pilt ette tuleb ja mobiil laadima hakkab.

Kui Kaie, keda kogu küla hüüab meie Kaieks, Pilistvere rahvamaja uksest välja astub, näikse päikeseline päev poole heledamaks minevat. Selline sisemine sära käib kaasas naisega, kes nimetab oma suurimaks veaks oskamatust “ei” öelda. Kured klõbistavad tervituseks kunagise poe korstna otsas nokkasid. “Teda tunnevad siin kõik,” kostavad inimesed, kellega Kaiest räägin.

Kütab küla ahjud


Eestlase tarmuka tagasihoidlikkusega teatab Kaie, et ta pole midagi erilist teinud, ainult pisut abistab. Käinud just üht maja kütmas, et selle hooldekodust koju käima tulev perenaine leiaks eest sooja toa. Koos astumegi sooja toaga naabrinaise manu. Eriti suurt rõõmu teeb Vilma-prouale see, et tema kass Triinu on Kaie hoole all rõõmus ja toidetud. “Oi, nii tore, et sind nägin,” kudrutavad naabrinaised teineteisele.

Aga Kaie on juba Vilmale hüvastijätuks lehvitamas ning samme Reeda-proua juurde seadmas. Viib talle kolm hiiglama paksu elulooraamatut lugeda, sest põdurate jalgadega vanainimene ei pääse hästi liikuma. Reet on uusi raamatuid saades sama rõõmus kui laia naeratusega Miki Hiir tema vahva pusa seljal.

Kõiki, kellele Kaie on vabatahtlikuks abiks, annab kokku lugeda. Ta lõi hiljaaegu ka külaseltsi asutamisel kaasa, et elu edeneks. “Peame elu ikka oma ohjadesse võtma,” teatab Kaie. “Kes siis veel teeb kui mitte meie!”
Maaleht, kogukonna hing. Pilistvere endine rahvamaja perenaine Kaie Loigo, Kaiet kiitev Reet, kellele Kaie iga nädal raamatukogust lugemiseks uue raamatu viib

Artistide ravija


Vinnis raamatupidamist õppinud Kaie jõudis Pilistvere maile 1976. aastal, kolhoosi raamatupidajaks. 1987. aastast oli ta rahvamajas perenaiseks 32 aastat jutti. Läks korraks appi, aga jäi.

Perenaiseks olemine on imelihtne, selgitab Kaie. Tuleb vaid olla igal hommikul esimene, kes maja avab, ja igal õhtul, aga võib-olla ka öösel viimane, kes uksed suleb. Siis seitse ahju kütta, kasida-kraamida, külalised vastu võtta, pidudel ja etendustel pileteid müüa, plakateid panna, baaris teenindada... Kaugemalt tulevaid esinejaid juhendada, et nad ikka õige küla ja maja üles leiaksid. Ning kui mõni artist-solist tõbisena kohale saabunud, siis on olnud vaja ka teda kontserdiks üles putitada ja ravida.

Rahvatantsijaile pakkus Kaie aga sellist erilist teenust, et täpselt proovi lõpuks said suure saali ahjus valmis suus sulavad küpsekartulid.
Kaie ja Vilma-proua, kelle kodu kogukonna hing soojaks küttis, et vanadekodust koju käimisega ei kaasneks külmetust. Eriti rõõmus on perenaisega kohtumise üle Kaie hoole all olev kass Triinu.

Vaim vaimude vastu


“Majavaim,” kostnud Kaie rahvamajas toimetamiste kohta kohalik legendaarne kirikuõpetaja Vello Salum.

Rahvamaja praegune juhataja Silvi Annus kiidab eriti Kaie panust kohalike vaimudega võitlemisel. Nimelt olla igas vanas ja väärikas majas oma kummitused, kes vahetevahel öösel näiteks signalisatsiooni huugama panevad. Kuna kultuurijuht ise elab kaugemal, aga Kaie rahvamaja kõrval, saavat Kaielt ka öö ajal abi, et vaadata, miks see signalisatsioon lõugab.

Kaie ise kostab, et “see pole miski mure minna kesköösel üle õue rahvamaja signalisatsiooni putitama”. Rahvamaja võti on tal loomulikult olemas. Raamatukogu oma samuti, sest kui raamatukogu on kinni, teeb Kaie ukse valla ja pistab soovitu pihku.
Raamatukogu direktor Ille Riisk ning teokal sammul sisse astuv Kaie, pakkudes abi.

Raamatukogu direktriss Ille Riisk kiidab: “Kaie peale võib alati loota!” Ta viivat inimestele ka kogust raamatuid koju kätte, ja vähe veel! Teadvat imehästi raamatumaitseid, nii et kui juba midagi viiakse, siis on see ka parim, mida pakkuda.

Lisaks olla Kaie uskumatult usin koduloo koguja, lõikuvat lehtedest välja kõik Pilistveret puudutavad artiklid ja toovat kogusse hoidmiseks. Ning kui vaja, tegevat Kaie tähtpäevaks ka luuletuse.

Kaie annab külale hinge

Pilistvere külaseltsi juht Pille Ink:

“Kaie Loigo tunneb kõiki, on alati rõõmsameelne ja alati valmis aitama nii, kuidas vähegi oskab.

Ta on väga hea suhtleja ning hoolitseb alati, et inimesed ennast hästi tunneks. Kui on vaja millegi kohta infot, on tema just see õige inimene. Kui on vaja majahoidjat, ahju kütjat, kedagi, kes kassile või koerale süüa annaks, siis tema on just see õige. Talle on pool küla usaldanud oma koduvõtmed, et vajadusel uksest sisse pääseks. Ta on valmis last hoidma, vanurit hooldama.

Tõeliselt tore ja siiras inimene. Tõeline kogukonna hing! Eriti hästi oli seda tunda, kui ta ise oli haiglas ning terve selle aja tundus küla nii vaikne, nagu oleks välja surnud. Külal puudus hing, Kaiet ei olnud.”


Pilistvere kogukonna hing Kaie Loigo rahvamajas, kus ta töötas 32 aastat ja toimetab senini. Kaie leiab, et elu tuleb edendamiseks ikka oma ohjes hoida.

Pilistvere rahvamaja aastast 1909.
Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid