Kui Maaleht Kohila valla Kaljo tallu jõuab, kutsub just külavanemaks saanud Katrin Ilau meid vastset sopakööki seirama. “Sopaköögis võib soperdada,” rõõmustab perenaist talgupäeval valminud ehitis. See koosneb euroalustest ja mänguköögi kraamist koos veenõuga. Välirajatis lubab valmistada ägedaid mängutoite näiteks liivast, mullast, puulehtedest. Lapsi lummab see võimalus.
Kuigi on tavaline reede pärastlõuna, sumiseb “meie Katiks” hüütava naise taluõu mesilastaruna. Kõikjal toimetavad lapsed-noored, keskealised, ka vanaemad. Noortekeskus elab tavalist nooruslikku elu. Kokku käivat Kati õuel aega veetmas 60 noore ja lapse ringis, igapäevaselt 20 ringis. Peamiselt Salutaguse külast ja naaberalevikust Prillimäelt, aga tuldavat isegi Viimsist, Pärnust, Tartust.
Viie minutiga jõuab Kati anda vähemasti viis head nõuannet. Suhelda naabrinaise ja kolleegiga, paluda pesamunast pojal köögist kook tuua. Tutvustada päevakava. Helistada mullakoorma asjus, mida juba aastaid ootab. Kallistada mitut last-noort, lubades, et kohe jätkame vahvate ettevõtmistega. Naeratus ei kao näolt hetkekski. Kõige vahele räägib ära ka oma alati hakkama saamise kreedo. Noorteka igapäevased külalised on seda vist kümneid kordi kuulnud. Naudivad ikka.
Unistus päris aknast
Kunagi istunud praegune noor vanaema Kati väga noore emana oma väga väikese kodu tillukeses köögis. Unistanud, pisike tütar Kerttu süles, et jõuluvana võiks aknata köögile päris akna tuua. Et unistuse täitumine ainult jõuluvana hooleks ei jääks, joonistas Kati ise seinale akna ja pani päris kardinad ette.
“Seega: kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab,” kuulutab ta retsepti.
Kati on külas elu käima pannud ja inimesed kokku toonud.
Arvab lustlikult, et ju ta sellepärast suudab korraga paljut korraldada, et tal olla nõia juured. Pärinevat Tuhala nõiakaevu kandist.
Nõiduslikuna näib ka Kati saabumine 200 hingega Salutagusele 10 aasta eest, et külaelule enneolematut hoogu ja vürtsi anda. Koduks talumaja otsinud Kati rühkinud üle hangede Kaljo tallu, näinud köögiaknal küünalt põlemas. See murdnud südame nii, et ostuotsus langenud paukselt.
Teine otsus tuli ka: püsida kodus nii palju kui võimalik, sest lapsed väärivad lapsepõlve ja päris ema. Mitte sellist, kes kaugel töötab ja alles hilja koju jõuab. Nii kandideeriski Kati kohalikuks noorsootöötajaks sooviga teha tööd enese õuel. Üheski noortekeskuses polnud ta siis käinud.
Katuseta maja
Mida noortekas teha, seda küsib Kati noorte endi käest. Kui noored arvanud, et ehitame maja, siis ehitatudki. Seinad sai projektide abiga püsti, siis selgus probleem ... et katusele pole mõeldud. Aga ehitusmessil tõmmanud õnneliku käega Kati välja 80% soodustuse katusematerjalile.
Praeguseks on Kati krundi veerel ka puhke- ja seiklusrada ning külarahval teadmine, et Kati juures on lapsed kindlas kohas. “Ühel õhtul mängiti siin metsas poole kaheteistkümneni ukakat ehk peitust,” meenutab Kati. Siis alles läinud tema telefon uudishimulike vanemate küsimustest punaseks. Lastele enestele ei saanud vanemad helistada, sest lapsed unustavat Kati juurde saabudes oma mobiilid sootuks. Nii huvitav olevat.
Ülepõllunaaber Eevi Katko kostab, et Kati on külas elu käima pannud ja inimesed kokku toonud. Valla noortekeskuse juhataja Veronika Paletzky ja lastekaitsespetsialist Tessi Ilustrumm räägivad, et Kati töö pole sugugi vaid lust ja lillepidu, sest lapsed vajavad külades igasugust abi ja toetust. Saan kuulda, et Kati ei kanna kunagi maha ühtegi noort, ka lausa pätiks minejaid mitte. Ikka otsib ja leiab lahendusi, suhtleb peredega.
Öine otsing
Mööda tuiskab õuele saabunud ringijuhendaja Annika Vinnal, et hakata koos lastega disainima pesulõksusid, millega oma tööde näitus üle riputada.
Vahepeal veel kümmet asja ajanud Kati lisab, et olevat vaikne võrreldes ajaga, mil õuel möllanud 50 Raplamaa last suvelaagris.
Kui Maaleht Salutaguselt lahkub, näib külarahvast, lapsi-noori ees ootavat lahe õhtu bingomänguga ja mullakoorma kohalejõudmise peoga.
Aga äkitselt saabunud ärev teade ühe noore inimese kaduma minekust paneb terve kogukonna koos politseiga hoopis teistmoodi toimima, otsima ja abistama. Kui Katrin suurest otsingust hiljem räägib, ei jõua ta ära kiita kogukonna kokkuhoidlikkust raskel tunnil. Õnneks lõppesid ponnistused kadumaläinu leidmisega.