Leili metsalood | Põtradel on kevad

Üle pika aja nägin metsas põtra. Viimased kohtumised põdraga jäid sügisesse, ehkki jälgi ja pabulaid olen metsateel näinud nii talvel kui kevadel. Eriti hoolega on põdrad einestamas käinud jõeäärsel aasal, kuhu koprad haabu langetasid.

Põdrakahjustusi, mis metsakasvatajatele meelehärmi valmistavad, pole ma viimasel ajal väga palju märganud. Kui neid ongi, siis tunduvalt vähem kui varasematel aastatel. Minu meelest on ka põtru üksjagu vähem, mis eeldab, et ka metsakahjustusi on vähem. Jahimehed kütivad sügiseti loomi vähemaks ning arvatavasti ei kerki uueks jahihooajaks põtrade arvukus enam nii kõrgeks kui vahepeal oli. See eeldaks ka jahilimiitide ülevaatamist.

Olen märganud põdra värskeid hambajälgi ka oma metsas ja need jäävad talvise lageraielangi naabruses kasvavasse keskealisesse kuusikusse. Juba varemgi olen tähele pannud, et värke lageraielank pakub talvel põdrale huvi ja kui sealt ei leita parajasti miskit suupärast, siis peatutakse kõrval kasvavas metsas. Kui see juhtub ilus keskealine kuusik olema, siis ei jäta loom seal õrna kuusekoort proovimata.

Olen mõelnud, et elu ilma metsloomadeta oleks väga üksluine ja kurb. Metsaomanikul on paljude murede kõrval ikka mõni eriline hetk, kui oma käikudel kohtub loomade või lindudega, kelle nägemine päevale särtsu lisab. Minul on peaaegu kõik siinsed metsloomad looduses ära nähtud, ainult karuga pole seni kohtunud. On, mida oodata, mille pärast looduses käia ja jälle metsa minna.