Muidu unisevõitu Orissaaret on viimastel aastatel tublisti tuntumaks teinud siin korraldatav I Land Soundi festival. 2017. aastal algatatud muusika-, kunsti- ja elustiilifestival kasvas iga aastaga suuremaks ning paari aastaga oli osalejaid juba 5000 ringis.

Illiku kogukond (vasakult): Taavi Tenso, Aare Püüa, Hannes Valdna, Jaroslava Rjabokon, Paap Uspenski, Renal Trummal, Jürgen Visnapuu.

Milleks Tallinn, kui on Orissaare?

Paabu sõnul said tegemised Illiku laiul alguse 12 aastat tagasi, kui endises paadivabrikus skvottis seltskond noori, kes nimetas selle koha Piidivabrikuks. Vanas paekivist hoones hakkasid noored korraldama tantsupidusid ja mängima muusikat. Sealt sai alguse Paabu tõsisem huvi üritusi korraldada ja sellega tegeles ta mitu aastat Tallinnaski.

“Ühtäkki hakkas mulle tunduma, et pealinnas on neid üritusi niigi palju, aga siin laiul saaks teha midagi hoopis erilisemat,” meenutab Paap. Illiku laid oli siis võrdlemisi hooleta. Kogukonna talgutena hakati seda korda tegema: koristama, putkasid maha võtma, võsa raiuma, natuke ümbruskonda parendama.

I Land Soundi sümboliks saanud elevant.

2017. aastal otsustati Paabu eestvõttel laid 35 aastaks rendile võtta. “Kui leping sõlmitud, võtsid asjad kohe selle pöörde, et me peame tegema seda, mida oskame — üritusi korraldama.” See, kuidas kõik justkui nõiaväel toimima hakkas, inimesed selle festivali üles leidsid ja selle fänniks said, on lausa ime.

“See on festival, mille korraldamisse panustavad ka osalejad ise. Me nägime seda 2020. aastal, kui kõik oli pandeemia tõttu väga ebakindel. Müüsime piletid välja, kuid me ei teadnud, kas suudame selle kuu ajaga ka ära korraldada. Aga siis inimesed, kes olid piletid ostnud, tulid meile lihtsalt appi, iga päev see inimeste arv duubeldus. Põhimõtteliselt tegime selle nädalaga ära ja see oli elu parim festival, sest oli osaliste ühislooming.”

Kiidusõnad: Paap loob võimalusi tulevikuks

Paap on loomupärane kogukonna looja ja arendaja. Orissaare on sattunud Paabu ja tema kogukonna tegevuste tulemusel kultuuritegelaste, kunstnike, ettevõtjate ning investorite huviorbiiti, luues tohutuid võimalusi tulevikuks. Tema eestvedamisel korraldatud festival I Land Sound on üpriski suurejooneline, samas mõeldakse kõik viimse detailini läbi, et üritus oleks keskkonnasõbralik ning jätkusuutlik.

Lisaks on ta inimene, kes hoolib elust Saaremaa teises ääres. Hiljuti algatati uus formaat “Kood Orissaare”, kus fookuses on hariduse teema ja tulevik oma piirkonnas.

Paabu südameasi on ka säästev ja jätkusuutlik rohemajandus, mida kõige ehtsamalt iseloomustab keskkonnaprojekt I Land Green.

Sõber Jürgen Visnapuu

Väike paradiisisaar


Paabu sõnul on Illiku laiu kogukonna eesmärk tuua inimesi oma saarele tagasi: “Need, kes elasid välismaal või linnas, tulevad tänu sellele festivalile kodukohta tagasi, sest nad näevad, et siin midagi toimub. Üldiselt kohalik kogukond toetab meid, kuid muidugi on ka neid, kellele ei meeldi, et muusika on liiga vali ja ühel nädalavahetusel on alevikus väga palju rahvast. Osa ütlevad, et see koht sureb nagunii välja ja ongi seda meelt, et siin peab olema vaikus, midagi ei peagi toimuma ja laske meil rahus olla.”

Ettevalmistused festivaliks juba käivad.

Paap nõustub, et festival pöörab tõesti mõneks päevaks kohalike inimeste elu pea peale. “2020. aastal saimegi tunda, et alevis pole parkimiskohti, prügikastid ajasid üle ja reoveesüsteem ei suutnud selle tulvaga toime tulla. Kuid nutikad inimesed kasutasid seda ära, küsisid raha vetsude ja parkimiskohtade eest. Siiski on 5000 osalejat üle piiri ja me planeerisime festivali vähendada, nii et kõigil oleks rohkem ruumi, turvalisust ja kõik oleks keskkonnasõbralikum.”

Suve tulles käib Illiku laiul kibe töö nii festivali ettevalmistamiseks kui ka sadama ja kõrvalhoonete korrastamiseks. Orissaare sadam tahab saada kõikvõimalike veespordialadega tegelemise keskuseks. Õige pea avatakse söögikoht nimega Köht.

Illiku laiu sadamas käib ehitus, et suvel saaksid kõik soovijad vee peale.

Peale jooksvate küsimuste tuleb tegeleda ka bürokraatiaga, et kõiki vallavalitsuse esitatud nõudmisi täita. Paabu sõnul on just see kõige suurem väljakutse, mis võtab enim energiat. “Tundub, et oleme siin vale jalaga teinud samme, mis on tekitanud justkui mingi kiusu või kellegi frustratsiooni. Kuressaares otsustavad siinseid asju inimesed, kes pole kordagi siin käinud, selle asemel et usaldada neid, kes kohapeal elavad.”

Meie Orissaare

Et Orissaare rahvas oleks ühtsem ja teaks rohkem üksteise tegemistest, pani Paap õla alla ka Orissaare uutmoodi ajalehe väljaandmisele. “Varem ilmus leht suhteliselt ebaühtlaselt ja seetõttu käisin Facebookis välja idee, et võiksime lehte teha kogukonnana. Sain 31 vastust ja tulidki välja inimesed, kes soovisid kas kirjutada, toimetada, ideede ja vihjetega toetada. Saime kokku, arutasime, tegime küsitluse, kuidas ja kui sageli peaks ilmuma ning kolm kuud hiljem on see leht laual, nimeks Meie Orissaare. Minu peal on inimeste utsitamine ja toimetamine, aga kõik annavad oma panuse ja vald trükib. Tulevikus teeme ka veebivariandi, aga hetkel on paberlehe eeliseks see, et ka eakamad inimesed, kes netti ei kasuta, saavad seda lugeda ja oma tegemistest teada anda.”

Kodusadama leidmise lugu: New Yorgi asemel Orissaare
Jürgen Visnapuu

Jürgen Visnapuu:

Mina tulin siia päriseks eelmise aasta alguses. Enne olin festivalil käinud kaks aastat ja mind liigutas tohutult selle festivali korraldus, kuivõrd hästi kõik sujus. See pani mind huvituma, kes seda asja siin niiviisi teeb ja püüdsin kuidagimoodi varvast ukse vahele saada.

Selgus, et siin on palju õhku, armastust ja õhinapõhisust ning siis tundsin selle paiga lausa kodukohana ära. Ühelt poolt see loodus, teiselt poolt jälle inimesed, kes lausa tingimusteta üksteist toetavad. Lihtsalt tule, ole meiega ja me ei küsi, mis sa meile vastu annad. Eestis pole palju selliseid kohti, kus sa sellist vastuvõttu tunnetad, ilma et peaksid end kõigepealt tõestama.

Minu suur üllatus on see, et kui eelmisel suvel oli 10 inimest, kes siin püsivamalt toimetasid, siis sellel aastal paisub see vähemalt topelt nii suureks. Vahvad toredad inimesed igast Eesti otsast, aga ka Orissaare inimesi, kes tahavad Tallinnast tagasi tulla. Sellise kogukonna tekkeks on vaja üht karismaatilist inimest ja meil on selleks Paap.

Ärkan tihti hommikul üles ja mõtlen, kui suur kingitus see on, et saan siin olla. Minu siiatuleku lugu oli kodusadama otsimise lugu ja otsustasingi oma paadi siia tuua. Siit tekkis idee luua Orissaares merepääste. Praegu teeme koolitusi, parandame sadamat.

Tegin varem kõvasti karjääri, elasin New Yorgis, aga sain aru, et see pole see, mida teha tahan. Siin tundsin ära oma sisemise kutse ja sain aru, et see, mida ma teha tahan, on siin. Nüüd ongi minu tegevus seotud sadamaga. Me tegeleme surfiga, teeme veelaua- ja tuubisõite, on kajakid ja sup-lauad. Kuplikujulise telgi all hakkavad toimuma fitness- ja joogatrennid ning koolitused vaimsuse kasvatamiseks.

Uspenskite pere kolm põlvkonda. Tagareas vanaema Reine, keskel Aap koos tütar Lili Reiga, temast vasakul abikaasa Jaroslava ja teisal õde Paula.
Kogukonna hing 2022

Konkurss “Maalehe kogukonna hing 2022” väärtustab tegusaid, aktiivseid, toredaid ja ettevõtlikke inimesi, kes viivad elu Eestis edasi oma kogukonnas tegutsedes.

Žürii valis 137 esitatud kandidaadi hulgast välja 10 nominenti, kelle lood toome Maalehes lugejateni maist juulini.

Võitja valivad lugejad Maalehe veebikodus. Võitja kogukonnale korraldab Maaleht auhinnaks meeleoluka simmani.

Kogukonna hinge aitab leida Coop.