Kirdetuul, mis üle Illiku laiu puhub, on nii kibe, et võtab silma veele. See rebib Paap Uspenski pikka telkmantlit, kui ta jooksvaid asju arutab. Oma pika kasvu ja lehviva mantliga paistab ta nagu muistne pealik, ning nagu väidavad tema kaaslased, on tal rohkelt karismat, et olla juht, kellele on lihtne järgneda.
Muidu unisevõitu Orissaaret on viimastel aastatel tublisti tuntumaks teinud siin korraldatav I Land Soundi festival. 2017. aastal algatatud muusika-, kunsti- ja elustiilifestival kasvas iga aastaga suuremaks ning paari aastaga oli osalejaid juba 5000 ringis.
Milleks Tallinn, kui on Orissaare?
Paabu sõnul said tegemised Illiku laiul alguse 12 aastat tagasi, kui endises paadivabrikus skvottis seltskond noori, kes nimetas selle koha Piidivabrikuks. Vanas paekivist hoones hakkasid noored korraldama tantsupidusid ja mängima muusikat. Sealt sai alguse Paabu tõsisem huvi üritusi korraldada ja sellega tegeles ta mitu aastat Tallinnaski.
“Ühtäkki hakkas mulle tunduma, et pealinnas on neid üritusi niigi palju, aga siin laiul saaks teha midagi hoopis erilisemat,” meenutab Paap. Illiku laid oli siis võrdlemisi hooleta. Kogukonna talgutena hakati seda korda tegema: koristama, putkasid maha võtma, võsa raiuma, natuke ümbruskonda parendama.
2017. aastal otsustati Paabu eestvõttel laid 35 aastaks rendile võtta. “Kui leping sõlmitud, võtsid asjad kohe selle pöörde, et me peame tegema seda, mida oskame — üritusi korraldama.” See, kuidas kõik justkui nõiaväel toimima hakkas, inimesed selle festivali üles leidsid ja selle fänniks said, on lausa ime.
“See on festival, mille korraldamisse panustavad ka osalejad ise. Me nägime seda 2020. aastal, kui kõik oli pandeemia tõttu väga ebakindel. Müüsime piletid välja, kuid me ei teadnud, kas suudame selle kuu ajaga ka ära korraldada. Aga siis inimesed, kes olid piletid ostnud, tulid meile lihtsalt appi, iga päev see inimeste arv duubeldus. Põhimõtteliselt tegime selle nädalaga ära ja see oli elu parim festival, sest oli osaliste ühislooming.”
Väike paradiisisaar
Paabu sõnul on Illiku laiu kogukonna eesmärk tuua inimesi oma saarele tagasi: “Need, kes elasid välismaal või linnas, tulevad tänu sellele festivalile kodukohta tagasi, sest nad näevad, et siin midagi toimub. Üldiselt kohalik kogukond toetab meid, kuid muidugi on ka neid, kellele ei meeldi, et muusika on liiga vali ja ühel nädalavahetusel on alevikus väga palju rahvast. Osa ütlevad, et see koht sureb nagunii välja ja ongi seda meelt, et siin peab olema vaikus, midagi ei peagi toimuma ja laske meil rahus olla.”
Paap nõustub, et festival pöörab tõesti mõneks päevaks kohalike inimeste elu pea peale. “2020. aastal saimegi tunda, et alevis pole parkimiskohti, prügikastid ajasid üle ja reoveesüsteem ei suutnud selle tulvaga toime tulla. Kuid nutikad inimesed kasutasid seda ära, küsisid raha vetsude ja parkimiskohtade eest. Siiski on 5000 osalejat üle piiri ja me planeerisime festivali vähendada, nii et kõigil oleks rohkem ruumi, turvalisust ja kõik oleks keskkonnasõbralikum.”
Suve tulles käib Illiku laiul kibe töö nii festivali ettevalmistamiseks kui ka sadama ja kõrvalhoonete korrastamiseks. Orissaare sadam tahab saada kõikvõimalike veespordialadega tegelemise keskuseks. Õige pea avatakse söögikoht nimega Köht.
Peale jooksvate küsimuste tuleb tegeleda ka bürokraatiaga, et kõiki vallavalitsuse esitatud nõudmisi täita. Paabu sõnul on just see kõige suurem väljakutse, mis võtab enim energiat. “Tundub, et oleme siin vale jalaga teinud samme, mis on tekitanud justkui mingi kiusu või kellegi frustratsiooni. Kuressaares otsustavad siinseid asju inimesed, kes pole kordagi siin käinud, selle asemel et usaldada neid, kes kohapeal elavad.”
Jürgen Visnapuu:
Mina tulin siia päriseks eelmise aasta alguses. Enne olin festivalil käinud kaks aastat ja mind liigutas tohutult selle festivali korraldus, kuivõrd hästi kõik sujus. See pani mind huvituma, kes seda asja siin niiviisi teeb ja püüdsin kuidagimoodi varvast ukse vahele saada.
Selgus, et siin on palju õhku, armastust ja õhinapõhisust ning siis tundsin selle paiga lausa kodukohana ära. Ühelt poolt see loodus, teiselt poolt jälle inimesed, kes lausa tingimusteta üksteist toetavad. Lihtsalt tule, ole meiega ja me ei küsi, mis sa meile vastu annad. Eestis pole palju selliseid kohti, kus sa sellist vastuvõttu tunnetad, ilma et peaksid end kõigepealt tõestama.
Minu suur üllatus on see, et kui eelmisel suvel oli 10 inimest, kes siin püsivamalt toimetasid, siis sellel aastal paisub see vähemalt topelt nii suureks. Vahvad toredad inimesed igast Eesti otsast, aga ka Orissaare inimesi, kes tahavad Tallinnast tagasi tulla. Sellise kogukonna tekkeks on vaja üht karismaatilist inimest ja meil on selleks Paap.
Ärkan tihti hommikul üles ja mõtlen, kui suur kingitus see on, et saan siin olla. Minu siiatuleku lugu oli kodusadama otsimise lugu ja otsustasingi oma paadi siia tuua. Siit tekkis idee luua Orissaares merepääste. Praegu teeme koolitusi, parandame sadamat.
Tegin varem kõvasti karjääri, elasin New Yorgis, aga sain aru, et see pole see, mida teha tahan. Siin tundsin ära oma sisemise kutse ja sain aru, et see, mida ma teha tahan, on siin. Nüüd ongi minu tegevus seotud sadamaga. Me tegeleme surfiga, teeme veelaua- ja tuubisõite, on kajakid ja sup-lauad. Kuplikujulise telgi all hakkavad toimuma fitness- ja joogatrennid ning koolitused vaimsuse kasvatamiseks.
