Esimene sõjajärgne Tartu Ülikooli metsanduse kursus praktikal. Need mehed on kasvatanud praegused metsad. Erakogu

Kuid meid, saja-aastase metsahariduse juurtega varustatud tegijaid, see ei heiduta, sest meil on teadmised, mis võimaldavad vaadata kasvõi iga metsatuka minevikku ja mis peamine – selle tulevikku.

Ka maailmalõpu hüsteeria kiuste oskame ette näha, mis saab metsaga ühe või teise stsenaariumi puhul siin, meie armsal Eestimaal ning kuidas seal mõistlikult talitada.

Akadeemik Peeter Saari on Postimehe artiklis öelnud: „Puudulik ja ajast maha jääv haridus tekitab kiirelt arenevas maailmas inimesel alaväärsuskompleksi, mille allasurumiseks alateadvusse hakatakse halvustama ja vältima seda, millest aru ei saada“.

Nii läheb, kui mets kasvab omasoodu...
Mart Erik

Lollused ei aja naerma

Meid, diplomeeritud metsainimesi – praktikuid, on süüdistatud selles, et me ei teadvat midagi ökoloogiast ja et sajandivanused metsandusalased teadmised olevat vananenud. Seda väidetakse vaatamata asjaolule, et just nendesamade metsanduse põhimõtete järgi on kasvatatud need metsad, mida nüüd valjuhäälselt kaitstakse. Olgu vahemärkuseks öeldud, et isegi Mendeli seadused pole oma aktuaalsust kaotanud, kuigi akadeemik Trofim Denissovits Lõssenko püüdis tõestada vastupidist.

Julgen väita, et seda juttu ajavatel tegelastel endil puudub kahjuks metsandusalane haritus, olgugi, et neil on kaitstud teaduslik kraad mõnel muul alal. Eriti kui on tegemist lihtsalt hääleka sotsiaalmeedias möllava neo-hungveipingiga.

Enne metsasõda ei tulnud mul mõttessegi, et metsandus võib olla nii-öelda raketiteadus – see tähendab, et üle mõistuse keeruline. Aga paistab, et mõne jaoks on see siiski nii. Seletan lähemalt.

Võib ju aru saada nõukaaegsetest harimatutest parteitöötajatest, kes igal sügisel, kui lehised kolletuma hakkasid, helistasid Tallinna Rohelise Vööndi Metsamajandi peametsaülemale ning nõudsid teavet selle kohta mis toimub? „Puud surevad ja te ei võta midagi ette!“ Metsamehed teavad ju kõik neid sügiseti kolletavaid lehiseid, mis tee ääres Ardu kandis kasvavad ning sel teemal sai toona koosolekutel alati palju nalja.

Aga praegu pole mu meelest üldse naljakas, kui Eestimaal ühe partei esimees räägib tõsimeeli, et metsa istutamine peaaegu kuritegu olla ja mõnedes poliitringkondades autoriteetseks peetav teadlane väidab, et metsa istutamise toetamine soodustavat kunstlikult lageraiete tegemist.

Lisaks väidavad rohelised püsimetsalised, et laialehiseid puuliike olevat meie metsades vähe. Viimase aja üks parimaid „pärle“ on soovitus üraskite vastu võitlemiseks istutada koos mändidega laialehiseid puid, eelkõige tammesid. Oh jah…

...ja nii, kui inimene kaasa aitab
Mart Erik

Tammetõrude plaan tuli täita

Siinkohal üks värvikas mälestuskatkend minu isalt Ülo Erikult, kes lõpetas esimese sõjajärgse metsameeste lennu aastal 1949. Pärast Tartu Riikliku Ülikooli (sic!) metsandusteaduskonna lõpetamist suunati ta Järvamaa metsamajandi metsakultuuride inseneriks, kus metsamajandi direktoriks oli endine tšekist, vähese haridusega Ivan Lunin.

„Just sel ajal anti „Stalinliku looduse ümberkujundamise plaani“ täitmiseks Moskvast ENSV Metsamajanduse ministeeriumile austav ülesanne korjata hiigelsuur kogus tammetõrusid, et kasvatatud istutusmaterjalist rajada põllukaitse vööndeid.

Ühel päeval kutsus direktor endaga veoautoga kaasa sõitma minu kolleegi Aleksander Rootsi, kes oskas hästi vene keelt. Peatuti Purdi metskonna kontori juures olevas Koordi pargis.

Nüüd siis käsutas Lunin, et näidatagu talle, milline see puu on, kust tõrusid tuleb korjata! Roots olevat jäänud vist saapapaela siduma ja näidanud käega, et seal nad ongi. Metsamajandi direktor läinud vahtrapuu alla tõrusid otsima, kuigi kaks tamme olnud samas kõrval. Ei ühtegi tõru! Kui insener juhatanud Lunini õige puu alla, leitud neid mõnikümmend ka. Nüüd siis kukkunud kõrge ülemus hoopis kurjustama, et milline lohakus - kõik tõrud tulevad korjata ja sedaviisi saame kasvõi natukenegi kaasa aidata suure Stalini geniaalse plaani elluviimisele!“

Isa mäletab, et „tammetõrude plaan sai siiski täis, aga polevat vaja olnudki. Kuhu tõrud panna, oli nüüd iga metsamajandi oma asi. Oli kuulda, et neist tehti natuke kohvimoodi asja, külvati taimeaedadesse või mädanesid niisama ära. Vaat sulle siis „Stalinlik“ plaan!“

Nüüd on kõik pahupidi

Kui nõukaaegsed poliitikud „teadsid“ metsandusest kõike ise, häälestudes vastavalt Stalini või poliitbüroo isalikele juhistele, siis nüüdispoliitik juhindub muidugi potentsiaalsetest häältest – eriti siis kui ollakse opositsioonis ja kakeldakse niigi napi valijaskonna segmendi häälte nimel. Kohati on lärm nii kõva, et jääb küll selline mulje, nagu seened-marjad ja vaade autoaknast oleks need, mis rahvale leiva lauale toovad.

Ma hetkel veel ei adu, kas meil siin Eestimaal taheti käivitada omamoodi „suurt hüpet“ või „suurt proletaarset kultuurirevolutsiooni“? Mõlemad hüsteerilised kampaaniad on ammugi leidnud koha ajaloo prügikastis, ent miskipärast püüavad mõned tegelased ikka veel sarnaste võtetega „päästa“ Eesti riiki ja loomulikult kogu maailma tervikuna.

Mõni aeg tagasi, kui arutati kodumaise kapitaliga puidurafineerimistehase rajamise soovi üle, oli üheks kaalukaks plaani põhjalaskmise argumendiks väide, et toodetav tselluloos minevat Hiina peldikupaberiks. Aga nüüdne kurioosne olukord näitab, et oi kui tarvilik vara see pehme paber meile endalegi on!

Samuti haukus üks tähtis rahajagaja hiljuti metsameeste kallal jutuga, et metsaraie ohustavat loodusturismi. Selle väite vastu võttis argumenteeritult sõna metsamees Jaak Nigul Eesti Päevalehes ilmunud artiklis „Loodusturist maksku parem valuraha. Ja ärgu prügistagu.“

Eksisin minagi rängalt arvates, et tõeline oht meie loodusturismile tuleb Aasiast juhul, kui keegi turistidest avastab, et Eestis metsamatkal käinuna on ta saanud puukentsefaliidi või -borrelioosi ning otsustab selle suure kella külge panna. Kukkus välja hoopis vastupidine situatsioon.

Viimaste nädalate drastilised sündmused on näidanud, et maailma elu ja majandus on pea peale pööratud. Hendrik Relvegi pakub oma mõtiskluses 13. märtsi Õhtulehe intervjuus, et kui rahvas nõuab riigimetsa raiemahu olulist piiramist, peaksid inimesed samal ajal vastama küsimusele, kas nad oleksid ka valmis oluliselt vähendama oma sissetulekuid.

See ongi kahjuks juba ettenägematute asjaolude tõttu juhtunud. Paljuräägitud „raierahu“, mida on nõutud metsameestelt, on nüüd jõudnud paljude elualade igapäevaellu.

Karm reaalsus on, et drastiline majanduslangus on kohal ja antud olukord ei võimalda pikalt arutleda, kas raha on tähtis või mitte. Kuid on selge, et ka täna laenatud miljardid peab ükskord tagasi maksma. Et selles maailmamajanduse kriisis ellu jääda, tuleb lõpetada populistlikud poliitmängud ja hamba teritamised ka metsanduse valdkonna üle, mis meie riigi avalikku sektorit pehmelt öeldes elus hoidmas, ning pragmaatiliselt tunnistada, et just metsatööstus on üks meie majanduse tugisammastest.

Vana kooli metsandusteadus pole õnneks siiski mitte kõigi jaoks raketiteadus. Praegu õpib maaülikooli magistriõppe viimasel astmel siiski veel kaheksa metsanduse tudengit, kelle ülesanne on tulevikus targalt tasakaalustada humanitaaralade emotsionaalseid ja loodust üksnes loominguliselt hindavate sadade õppurite hoiakuid.

Metsaelu profaanide ja valdkonnas harimatute tegelaste aeg saab reaalsusele tuginedes kohe läbi. On aeg hakata arvesse võtma kooli- ja elutarkust, mida saja aastane metsandusharidus meile andnud on. Et see meie riik ei läheks täiega metsa.

Loe lisaks Eesti Metsa- ja Puidutööstuse juhi Jaak Niguli arvamust siit.