Ivar Tröner arvustab Peep Vainu “Keset elu”: raamat, mis on ausam kui elu ise
Oma sarmika ning enesekindlust sisendava esinemisega on ta õigustatult üks populaarsemaid ja oodatumaid koolitajaid, kelle käe all on kasvanud terve koolkond inspireerivaid arengukoolitajaid. Ka eesti lugeja jaoks pole Peep Vain tundmatu autor. Vainu esimene raamat „Kõige tähtsam küsimus“ ilmus kuus aastat tagasi ja on juhtimisest ja enese arengust huvituvale lugejale juba ammu tuttav.
Peep Vain on kahtlemata sügavaima elupsühholoogilise plaaniga juhtimis-arenguteemal kirjutav autor kaasaja Eestis, veel enam: tegemist on autoriga, kes väärib ka põhjalikku tõlgendamist, olenemata tõsiasjast, et juhtimis- ja äriraamatute kirjanduslik retseptsioon on Eestis peagu tundmatu.
Teose „Keset elu“ autor ei ole kindlasti elu ja juhtimispsühholoogia maastikul mõni isehakanu. Tal on korralik kogemus oma erialal ning loomulikult ka suurepärane lugemus juhtimis- ja elukaarepsühholoogia võtmetekstide osas.
Käesolevas lühiarvutuses ma ei jutusta lugejale Peep Vainu teose sisu ümber, vaid esitan analüütilise arvustuse kujul teose üldfilosoofilise plaani.
Üsna teose alguses on selge, et tegemist ei ole järjekordse üllitisega arvukas eneseabi- ja juhtimisraamatute reas, mis annaks lugejale kiire vastuse, kuidas saada rikkaks, tähtsaks või ennast paremini kehtestada. Teos on küpse ja tegusat elu elava eesti mehe individuaalne ning intellektuaalne nägemus elust, lubades heita pilgu ühele kahtlemata huvitavale mõttemaailmale. Peep Vainu sõnum ongi eelkõike individuaalne, sõnaline jalutuskäik inimelu universaalsetest otsingutest nendesse maailmadesse, mida kujundab inimese elukaar ning neist suurtest eksistentsiaalsetest küsimustest, mida sünnitab argipäev. Autor ei ole seadnud endale eesmärgiks anda edasi kogu individuaalse elu kogemuste eksistentsi. Teos keskendub autori kui iseenda subjekti eluteooria põhimõistetele ja meetoditele, eriti aga iseenda isiku kui terviku süvapsühholoogiliste motiivide uurimisele, andes põhjaliku erudeeritusega ülevaate praktiliselt kõikidest raamatu autori elukaare vähegi tähtsamatest sündmustest ning elutarkuse seisukohtadest.
Teoses on ühendatud üksikisiku personaalia valdkond ja filosoofia. Nutikalt ja vaimukalt seob Vain loetud filosoofilisi tõeteri ja tuntud ütlusi oma elusündmuste kirjeldustega. See toob maise eluga hakkama saamisest huvituvale lugejale lähemale filosoofid ja klassikud, nagu Mark Twain, Carl Gustav Jung ja teised, keda enese harimise mõttes on ikka hea aeg-ajalt üle lugeda.
Teosest leiab nii sügavust ja sügavat isiklikkust, aga ka kõikehõlmavust inimhinge seletamiseks, mis annab argielu elavale või ekslevale inimesele uue maailma mõtestamise dimensiooni. Peep Vain avab oma teose endale armsaks saanud põhiteemasid elujaatava huumoriga, sidudes argielupsühholoogia kohatud nähtused iseenda eluteel olemise kogemusega. Teos sisaldab nii juhtimis- kui argipsühholoogia teooriat, visioone ja ilmekaid illustreerivaid näiteid, aga ka ausat juhatamist inimelu, valikute ja inimsuhete probleemi juurde.
Autor ei paku lugejale absoluutsusele pretendeerivaid seisukohti – piisavalt palju jääb lahtisi otsi. Need aga ei tähenda katkestust või küsimuse õhku jäämist. Vain esitab oma arutlused sellisel viisil, et lugeja hakkab eneselegi ootamatult neil teemadel edasi mõtlema. Igaühel meist on ju võimalik tuua paralleele oma elukogemusest, nüüd saab neid aga tänu Vainu näidetele ja tõdemustele täiesti uutest vaatenurkadest vaagida. Sellised arutlused ja sisemonoloogid aga tähendavadki enese arendamist ja õppimist – kõike seda, mida Vain ise inimestele pakub ja milleks see raamat mõeldud on.
Teoses kumab läbi autori personaalne elu tähenduse otsing. Autorina teab ja esitleb Peep Vain selgelt üht vaatepunkti, tõde, et elu keerukuse puhul ei ole võimalik anda lõplikke vastuseid. Oma teosega veenab autor oma lugejaid, et ta on pigem aus otsija, kelle vaimsete küsimuste plaan on laiahaardeline. Ja nagu üks hästi loetav teos ikka, on ka see teos teatud tähenduses aegumatu, sest tegeleb olulisemaga –keeruka inimloomusega. Eba-eestiliku avatuse ja aususega kirjatud teos on kahtlemata uudne kogemus, seda ka lugeja positsioonilt. Suur avatuse määr oma loo jutustamisel on selle teose üks väärtuslikumaid telgi, sest on tõesti väga raske leida eesti kirjandusmaailmast teost, milles keskikka jõudnud hästi majanduslikult toime tulev härrasmees kirjutab oma kaotustest ja võitudest niivõrd siiralt ja avatult, et raamatu lugejal on raske uskuda, et tegu on tõesti Eesti mehega! Raamatu lõpuks olin ise lugejana selgusele jõudnud, et see teos on eelkõike käsiraamat inimesele, kes tahabki olla võimalikult avatud, seda Eesti kultuuriruumis, kus avatus teistele ei kuulu just meie argielu tuumikväärtuste hulka.
Kuna tegemist ei ole erialase psühholoogia valdkonna teosega, milles tutvustatakse arvukalt rohkeid elukaarepsühholoogia tänapäevaseid kontseptsioone, on tegu siiski elukaarefilosoofia-alase teosega, mille narratiiv saab alguse arengupsühholoog Erik Eriksoni käsitlusega inimese elukaarest. Vainu teos käsitleb avatult nii üksindust, lastekasvatamise argiproosat, kooselamise rõõme kui ka armastuse pingelisemat poolt, aga ka inimese kehalist ja vaimset terviklikkust ning kõike seda praktilist, millest koosneb inimese ajalik elu. Vain kirjutab veel oma teoses põlvkonnaülestest kogemusest ja selle mõjust uuele põlvkonnale (lastele) seoste kaudu, seda ka psühholoogilise trauma vaatepunktist. Mälu-uurijad nimetavad sellist mälu järelmäluks. Vain on üks esimesi eestikeelses juhtimis- ja arengukirjanduses, kes rõhutab oma loo narrativeerimisel mälukultuuri kirjanduslikke vahendeid.
Kuigi traditsioonilises juhtimiskirjanduses tervikuna pole üksikisiku lood väga tähtsat rolli mänginud, on elukaare psühholoogia akadeemilised uurijad täheldanud, et üha enam kasutab kaasaegne juhtimis- ja isiksuse arengukasvu kirjandus individuaalse kogemuste reflekteerimisel traditsioonilisi autobiograafilisi kirjandusvorme. Mälu-uurijad rõhutavad, et me ei saa rääkida kirjandusteoses minevikust ükskõik kuidas. Me saame kasutada vaid neid kultuurivorme, mis on teatud ajaloolises ja kultuurilises kontekstis käepärast. Kollektiivse mälu uurijad ongi viimastel aastatel huvitunud sellest, kuidas individuaalsed mäluvormid mälukirjanduses rändavad ja kuidas ühes ajaloolises kontekstis kujunenud vorme kasutatakse hoopis erineva mineviku mäletamiseks.
Loomulikult on Peep Vain kirjutanud oma raamatu, et kõigepealt ise mõista iseennast, läbi väga individuaalsete mäluvahendite. Ja nii on tema lugu tõesem, sest kui oled iseennast mõistnud, võid olla kindel, et positiivne arenguprotsess toimub ka sinu teose lugeja elus. Skeptiliselt võib küsida: kas mahult üsna minimaalne teos suudab nii oluliste teemadega piisavalt pädevalt tegeleda, et see oleks lugejale seisukohast põnev ja usutav? Põnevuse osas ei jää teos tõesti kuidagi alla argipäeva enda võimalustele, sest Peep Vainu enda elu on olnud piisavalt kirev, et olla piisavalt lugemisväärne ka teravale skeptikule.
II
Peep Vainu teose kirjanduslik telg asub selles tähendusväljas, kus algab ausa individuaalse eneseteadvuse ja elu mõtestamise vajadus.
Oma individuaalset elukaart, isikliku elu sündmusi, ei käsitle Vain kuigi teaduslikult. Ta ei lähene neile teadlase kombel süstemaatiliselt, ta ei lahka neid süvapsühholoogiliselt. Siin on Vain pigem oma kogemustele ja praktilistele näidetele orienteerunud kirjutaja. Ta ei jaga tagantjärele hinnanguid, tema kirjeldused on lihtsad ja kerged ning sõltumata teemast läbinisti optimistlikud. Kohati liigagi põgusana tunduvad lood pole teose üldist plaani vaadates seda mitte, need on piisavad, et anda edasi mõtteid ja emotsioone, mis on vajalikud järgmiste mõttekäikude mõistmiseks ja neile kaasa mõtlemiseks. Kuna tegemist pole ei ilukirjandusliku ega psühhoanalüütilise teosega, olekski ehk sügavam isiklikkus või lausa intiimsus siin hoopis koormavad ja segadust tekitavad, seda nii lugejale kui arvustajale. Ausus ei seisne selles teoses detailides ega süvitsi minekuis, vaid täpsete sõnadega loodud inimlikes kujutluspiltides, mis aitavad lugejal autorit mõista ning talle kaasa elada.
Isiklik subjektiivsuse kogemus ongi teose põhiline kirjanduslik telg, selles seisneb ka teose suur paeluvus ja mängulisus. Teos on lugeja jaoks loogiliselt struktureeritud, seda tehakse erinevate elukaare aspektide kirjeldamise kaudu.
Valgustusaja tähenduses on tõeline kirjanik see, kes ei tööta ainult fraasidega, vaid annab sõnasõnalise reaalsuse asemele edasi teose looja rikka kujundite maailma. Tiheda kujundimaailma on loonud ka Vain. „Keset elu“ mõjub lausa valgustavalt, eriti neile, kes usuvad, et isikliku loo kaudu on võimalik õpetada laiemaid inimrühmi, et jagatud kogemus on suur väärtus. Ja mis peamine: kogemus aitab meil paremini mõtestada iseenda olemist maailmas ja suhestumist teiste inimestega.
Juba selle teose esimesi ridu lugedes on tajutav, et teose autor ei ole ainult iseenda otsingute portreteerija. Vain teeb veel midagi olulisemat: ta ei analüüsi ainult teksti- ja eluanalüüsi iseenda argipäevaloome elutee kontekstis, vaid loob ise teatud uue nägemise iseenda laiemaks mõtestamiseks! See on vaieldamatult olulisem ülesanne kui lihtsalt kuhjata kokku musti tähemärke, mis annaksid kokku raamatulaadse toote. Meie ees on teos, mis koosneb viieteistkümnest peatükist, milles on segunenud autori isiklik ja tööelu, ometi moodustab see lugeja jaoks suurepärase terviku ühe Eesti juhtimiskirjanduse omanäolisemast esindajast, tema isiksusest, sihtidest ja loomest.
Teoses leiame ka käsitluse inimese elukaare ühest süngemast osast – surmast. See teema on lääne kultuuris sügavalt marginaliseeritud, nii on see oluline ka Vainule. Ta analüüsib ausalt seda ühelt poolt nii loomulikku ja igapäevast, teisalt aga äärmiselt võõrast ja müstilist elu osa. Ka teiste erinevate argikogemuste kohta toob Vain rohkesti näiteid, mis kergendavad lugejal iseenda elufilosoofilise orientiiri omandamist.
Üks teose eesmärke on lugejas kriitilise ja analüütilise mõtlemise arendamine. Vainu kirjutatud raamat kutsub kahtlemata igaüht kaasa mõtlema ja ka loovalt oma ideid pakkuma – leidmaks üheskoos üles need põhiväärtused, millele rajada ausam ja avatum elu ja tulevik.
III
Peep Vain on eelkõige elukaare narratiivi kirjanik, kelle looming ja elu on kujunenud kultuuriruumis, milles individuaalne mälutöö pole olnud kõrgelt väärustatud. Niivõrd individuaalne vaade inimesele ja enesejuhtimisele, mida Vainu teos esindab, on igati teretulnud, sest teose autori enda loodud isiksusearengu ja avatuse narratiiv kõlab äärmiselt aktuaalselt ka tänases Eesti ühiskonnas. Kuidas uurida iseenda elu võimalikult delikaatselt, väärikalt, aga samas piisava kriitilise kirjandusliku tõemikroskoobi all? Saksa esteetika suurkuju Friedrich Schelling on öelnud, et kirjandusteose looja ei tohi tulla vastu inimeste huvidele olla ainult huvitav, põnev ja müüdav, sest need märksõnad kasvatavad inimestes esteetilist tühjust; iga looja peab taotlema objektiivset, igavikulist ilu, realiseerugu see sõnas, helis või pildis.
Elukaare filosoofia võtmes kirjutatud monograafia „Keset elu“ ei ole ainult minevikumonograafia, see on ka raamat olevikust, elust tänapäeval, mida pelgalt täiendavad möödunud aegadest pärinevad teadmised ja kogemused, mis paratamatult edasi elavad ja analoogilistes olukordades uuesti kinnitust leiavad. Kõik siin toodud mõtisklused on alati sündinud konkreetsel ajalooliselt hetkel, aga ka konkreetses poliitilises ja ühiskondlikus kontekstis. Veel olulisem on Vainu analüüsist välja lugeda, et temas endas kui autoris toimub lakkamatult enese kujundamis- ja selginemisprotsess. Vainu teos tõestab hästi, et kirjaniku loome esimeseks objektiks on tema ise, tema hirmud, lootused ja unistused: läbi oma loomingu püüab looja korrastada oma elu ajaraami, minevikku, olevikku kui ka tulevikku.
Oluline tasand Vainu monograafias on olevikutasand. Tegu oleks justkui romaani kirjutamise tasandiga. See on äärmiselt refleksiooniderohke ning filosoofilistest kõrvalepõigetest ja teose autori mõtisklustest ning arutlustest läbitud tasand, mille abil on teose autor kindlaks määratlenud ühe looja vahekorra minevikuga ja kirjaniku vastutuse oma ühiskonna ja tuleviku ees.
Vainu loomingut läbivad sügavad humanistlikud mõtisklused, samas ka äärmiselt tugev elufilosoofiline orientatsioon. Mainimata ei saa jätta ka majandusliku edukuse tasandit, mis isikliku eeskujuga annab nii lugejate kui Vainu koolitustel osalejate jaoks autori sõnadele tõsisemat kaalu. Võib öelda, et Vainu eksistentsiaalsed mõtisklused on tuimaks elatud argipäeva terav kriitika. Autorina avab Peep Vain tõesti humanistliku psühholoogia põhiteemasid ladusalt, ning tema kirjutatud teoses avanevad eesti lugeja jaoks olulised otsinguväärtused.
Teos aitab meil kõigil küsida küsimusi, mida me tavaliselt kas ei julge või ei soovi päris ausalt iseenda jaoks avada. Kõik teoses käsitletud teemad, ka tõsisemad, on esitatud lugeja jaoks vaimukas ja voolavas keelekasutuses. See on lugeja positsioonilt suur eelis, sest tavaliselt on n-ö juhtimis- ja elutarkusegurude raamatud enamasti väga kehvas tõlkekeeles ning täis suvalisi, argielus järele kontrollimata autoritaarseid soovitusi. Vainu „Keset elu“ üheks positiivsemaks omaduseks võib lugeda, et siin puudub autoritaarne lähenemine täielikult. Nagu varasemad humanistlikud autorid, rõhutab ka Vain, et elamine on mitmetähenduslik inimelu paljudes rollides ja inimene peab sellega toime tulema, et ennast oma ajalikus elus paremini teostada. Vain loeb inimloomuse tuumaks viisi, kuidas inimene end inimliku kogemuse eri aladel maailmaga suhestab, kuidas kasvab välja tema tõeline küps mina. Veel toob ta ilmekalt oma teoses välja, et kui inimkond, organisatsioon või lähisuhe jääb lapsepõlve ebaküpsesse arengufaasi, siis tegeleb inimene aktiivse eitamise ja peitmisega.
Teose „Keset Elu“ suur müügiedu näitab, kui oluline roll on olnud sel teosel Eesti meeste mineviku kaardistamisel ja mehelikkuse pimeda poole mõtestamisel ning just see teeb sellest raamatust klassika, mille juurde ikka ja jälle tagasi pöörduda. Raamat viib lugeja meeste rollide pimedatesse tagatubadesse ja laseb vaimsel päikesevalgusel need üle valgustada ja annab võimaluse jälgida mehelikkuse teemat autori väga isikliku kogemuse kaudu. Lugejale annab see võimalusi ja julgust vaadata iseenese sisemaastikku üha ausamalt.
Peep Vainu suurim õppetund lugeja jaoks on tõdemus, et arenguprotsessid iseenesest, ise, on olulised. Isiksuseareng on alati aktiivne õppimisprotsess, enesesse vaatamise protsess, aga ka midagi salapärast, milleks inimesed tihti pole valmis. Iga olukord võib olla meie õpetaja. Kui tahad tõeliselt õppida ning saada sisemiselt targemaks, on õppimine, õlatunne, siiras dialoog inimestega, avatus argipäevale äärmiselt vajalikud tegevused. Eesti lugejal on oluline seda teost lugeda ka ühel väga olulisel põhjusel: et lahti saada sovetlikust alaväärsusest ja hirmust sisemise ja välise avatuse eest, vabaneda primitiivsetest (mees)soorollidest ning kroonilisest häbist ausa eneseanalüüsi ees, mille üks olulisemaid funktsioone on üksikisiku vabastamine kollektiivi ja teiste arvamuse survest. Lõpuks peaks täieliku eneseteadvuseni jõudmine olema kõrgem inimelu eesmärk, mida Vainu teos aitab lugejal avastada ja meelde tuletada.
Kuna kaasaja inimene on tihti surutud ängistavasse ratsionalismi, mis ei paku inimhingele ei rahu ega harmooniat, vaid segadust ja ebakindlust, siis on kõik teosed, mis aitavad lugejal paremini vaimselt toime tulla, ainult tervitatavad. Teadus, olenemata oma suurest võimust avalikule arvamusele, ei lahenda ära inimloomuse variatiivsust ega õnne individuaalsuse küsimust. Miks ei võiks inimelu seletada elukaare valdkonda jäävate teooriate ja „mina“-avavate tehnikate abil, mida Vainu teos esindab?
Ausale lugejatele tuletab Peep Vainu kirjutatud teos meelde, et ei ole võimalik elada inimelu ilma eksimata: kui eksimuste vaba elu oleks võimalik, oleks seda juba kaua aega tagasi elatud.
