Suveseisund 2008
Aastanumbrid on huvitavad asjad. Vaatad näiteks ajalehe serval numbrit 2008 ja hakkad mõtlema: ahhaa, Eesti Vabariik 90. Mis veel? Kolmekümneaastase sõja algusest 390 aastat ja lõpust - elementaarne - 360 aastat. Seejärel tuleb hoopis priske kala: 800 aastat eestlaste muistse vabadusvõitluse algusest. Selle üle võiks mõtlema jäädagi.
Aga siis langeb pilk kuupäevale, mis on 21. juuli, ja pähe kargab kurioosum - Eesti NSV 68. aastapäev! Kas keegi seda tähistab? Arnold Meri näiteks? Kus on meie urgitsevad ajakirjanikud!? Lugeja tahab teada, kas seesinasel Arnoldil või ka tema nimekaimul (eksisite! ma mõtlesin hoopis Arnold Saia) on ENSV auks kreemitort laual?
Vale osa oli suur
Silme ette tuli Rein Ristlaane mõõdukalt kirglik ilme, kui ta kõneles, et kui eesti laps imeb koos emapiimaga sisse ka vene keele, siis on tal nagu kaks ema.
Ristlaan Ristlaaneks, kuid seda lollimängu olime me kõik sunnitud mingil määral kaasa tegema. Mis ei tähenda sugugi, et kaasa tehtigi võrdsel määral. Ei, Lagle Parek jäi oluliselt puhtamaks kui Mikk Titma või Rein Veidemann, sel teemal pole mõtet erilist diskursuse dekonstruktsiooni harrastada, tõde sellest ei muutu. Kuid sõnnik puudutas meid kõiki.
Olen sageli endalt küsinud, kas see polnud mitte päris-päris viimane hetk, ma mõtlen taasvabanemist, et sõnnikust välja rabelda. Veel kümmekond aastat ja me oleksime oma kavaldava ellujäämispoliitika kätte ikkagi lämbunud, sest vale osa selles oli suur.
Sest nõnda see on: korraks võib käed kas või küünarnukkideni sõnnikusse pista, sa saad nad pärast puhtaks. Isegi vana soomusronglane
Ilmar Raamot töötas mõne kuu Eesti NSV ametnikuna, ja see ei deformeerinud tema isiksust. Ning Ilmar Laaban avaldas ajalehes tekste, mille üle ta hiljem uhkust ei tundnud. Kuid see oli vaid episood, hädavale püstolisuu ees.
Teine asi on, kui oled sunnitud seda tegema pool elu. Siis ei saa teatavast aroomist enam lahti ka pärast olude muutumist. Asi pole mitte pahatahtlikes padurahvuslastes, kes tagantjärele näägutavad ja näpuga näitavad, olemata ise paremad. Asi on inimeses endas.
Kes on õppinud ennast veenma, et "midagi selles sotsialismis ju on...", see ei saagi sellest lahti. Kes tahaks endale ja teistele tunnistada, et, vaadake, petsin ennast, sest teistmoodi poleks suutnud elada?
Kuigi sellises ülestunnistuses poleks midagi häbiväärset.
Ausõna, ma ei taha mingeid arveid õiendada, vaid hoopis nentida, et meil, st eesti rahval, vedas uskumatul kombel, et punane impeerium suvatses kokku variseda just siis, kui ta suvatses, meie kaasabil küll, ja mitte kümmekond aastat hiljem. Viimane põlvkond, kel oli mäluside Eesti Vabariigiga, oli pahkluudeni sõnnikus, kuid mitte veel kaelani.
Ainus päev, mis oli antud
Sama suuri vedamisi on meil varemgi olnud. Näiteks laev, mis Laidoneri 1918. aasta lõpupäevil Liibavisse viis, sõitis vanakurja enda pandud meremiinist paari meetri kauguselt mööda. Edasi - Eesti välisdelegatsioon oli selleks ajaks jõudnud Inglise valitsuselt välja nõutada lubaduse sekkuda, kui on õige hetk. Mistõttu admiral Sinclair jõudis Tallinnasse napilt enne punalaevastikku. Mis omakorda andis võimaluse Eesti vägedele...
Seitsekümmend aastat hiljem vedas taas. Kuna enesepettuse kriitiline piir jäi ületamata, sai võimalikuks järjekordne ime: Eesti rahvas ja tema liidrid suutsid kokku panna hädavajaliku koguse energiat ning veendumust, et viia Eesti NATOsse ja Euroopa Liitu - täpselt selle 15 aasta jooksul, mis meile oli antud. Või on keegi nii naiivne, väitmaks, et kõik see oleks võimalik ka täna?
Ei, Eesti kasutas ära tolle ainsama päeva, mis oli antud.
Loomulikult ei maksa sellest järeldada, et kõik ongi korras. Et oleme kindlalt tormivarjus ja võime kogu maailma põrgusse saata, et oma põldu harida. Kes adra, kes ogaralt kalli maasturiga. Ei, paraku mitte.
Venemaa on tugevnenud, mis võiks ju olla tore, kui ta ei kannataks sama mürgiste komplekside käes kui õndsa Peeter I ajal. Vene kollektiivne teadvus on endiselt veendunud, et kogu Lääs tahab Venemaale aina "kambakat" teha ja et see, mida Läänes pahatahtlikult agressiivsuseks nimetatakse, pole muud kui õigustatud enesekaitse. Vaadake Medvedjevit. Millest õieti see lootus, et tegemist on "mõistliku mehega"?
Uskuge, see lootus on skandaalselt naiivne, sel puudub igasugune alus. See lihtsalt on, sest inimesele meeldib loota. Kui suri Aleksei Müürissepp, loodeti, et Artur Vader on parem mees. Kui suri Vader, loodeti, et Karl Vaino on parem mees. Lollus, eks ole? Võrdlus tahab vihjata võimalusele, et Medvedjev saab olema veel hullem kui Eesti ajaloo suur spets Putin oligi. Liiga väikest kasvu mehed nii suure riigi eesotsas...
Valmistagem selle vastu oma vaimu, noored ja vanad. Ja jätkem ükskord ometi see plära palgaarmeest ning välismissioonidel osalemise lõpetamisest.
Inglased on juba aastasadu teadnud, ja ameeriklased sadakond aastat, et sõdides teises maailma otsas, viimases pärapõrgus, nad kaitsevad kokkuvõttes inimväärset maailma - nii kiira-käära, kui see vahel käibki - ja seega ka iseennast.
Oleme olnud ajaloo tõugata-tõmmata, esmakordselt on meil võimalus olla "tegija" - hättasattunute aitaja, mõistuspärase maailma kaitsja. Selle rolliga tuleb harjuda. Nagu selgub, polegi asi võimus ja selle nautimises, vaid hoopis töös ja eneseohverduses. Meie vabaduse eest on surnud taani, rootsi, soome, saksa, vene, inglise (...) emade poegi - mis õigust on meil nüüd öelda, et teiste rahvaste asi ei ole meie asi?
Sümbolist saab ühendaja?
Vabadussõja võidusammas tuleb uskumatu hammastekiristamise saatel, mis, ma loodan, vaikib niipea, kui sammas on püsti ja kõigile meeldima hakkab.
Loodan, et sümbol, mis tekitas tüli, saab ühendajaks, ehk nagu öeldakse, vihkamisest armastuseni on vaid samm. Võib-olla aitab see meil väärikalt ignoreerida mõnes seltskonnas moeasjaks saanud irisemist piirilepingu ratifitseerimisseaduse preambula kallal, kus mainitakse Tartu rahu.
Tartu rahu mainimine tolles seaduses (seaduses, mitte lepingus endas!) on täiesti Eesti oma asi, selle kohta pole Venemaal mitte midagi öelda, see on vaid kommentaar, sisuliselt viide meie kehtivale põhiseadusele. Kõik on korras.
Korras pole asi aga siis, kui me Venemaa survel ta välja võtame. See oleks pretsedent. Eesti, Euroopa Liidu ja NATO täieõiguslik liige, teeb oma seadusi nii, nagu Moskva käsib. Kui Moskva käsib loobuda riikluse alustalast, Eesti Vabariigi juriidilise järjekestvuse faktist, siis Eesti teebki seda. Järgmine samm on paluda alandlikult enda arvamist SRÜ vennalikku perre.
Kas ülevaid poose võtvad kirjatsurad seda soovivadki? Kas nad taipavad, et ühepoolselt saab lepingut vaid rikkuda, mitte tühistada? (Vihje: muidu läheks laenu võtmine ütlemata lihtsaks...)
Ausalt öeldes ma ei saagi aru, mis rahvas see eesti rahvas on. Tegime ära hilisajaloo ühe kõige kaunima ja ühtlasi ratsionaalsema revolutsiooni, aga siiani kardame olla nii, nagu meile sobib. Pöörame raamatuseljale trükitud kirja ringi, et olla nagu soomlased ja mitte nagu sakslased või venelased - ehkki too vana komme ei olnud ei saksa ega vene, vaid eesti oma, pühitsetud poole aastatuhande poolt?
Samas me ikkagi oleme. Ülejäänud Euroopa vaatab meie eelarvesaagat ja märgib kergelt kadeda alatooniga - oleks üllatav, kui eestlased (ja just eestlased) oleks teinud teisiti. Või meie maksusüsteem. Või koguni pakendipant, mis pole küll meie ülesleidus, aga siiski.
Me nagu ei julgeks olla, ja seda enam oleme siis purjus peaga või kambakesi. Näiteks mõnes bensiinijaamas hästi laia juttu laterdades, ise silmanurgast kiigates, kas kõik ikka näevad, kui lahedad me oleme. Sel käitumisel pole muud viga kui see, et see on võlts, see on poos, mis reedab problemaatilisi allhoovusi.
Millal me neist üle saame? Meil ei ole põhjust karta olla meie ise, sest üldiselt me oleme üsna normaalsed inimesed. Kes ei usu, käigu kaugemal ja tulgu tagasi. Kui me veel oma iibe üle kriitilise piiri pressiksime, siis võiks meid koguni ainulaadseks pidada.
