Talveseisund 2009
Kuulun nende parteisse, kelle meelest öö on siis, kui on pime, ja talv on siis, kui on lumi. Mis tähendab, et pean väga veidraks neid pommuudiseid, mis tabavad eesti rahvast neli korda aastas ja teatavad, et täna algas kevad. Või suvi või sügis või talv.
Ei, tahan seepeale hüüda, kevad algab ikka siis, kui lumi ära sulab, ja sügis siis, kui puulehed kollaseks lähevad. Kalendritegija on alati kimpus ega või teada, millal algab kevad või mõni muu aastaaeg. Küll aga teab ta, millal on pööripäev, ning see on hoopis teine asi.
Öeldut arvestades on märtsi teisel poolel talveseisundist kirjutamine üks riskantne ettevõtmine, sest seisund võib muutuda lausa tundidega. Kuid üks on kindel - meil oli sel aastal talv. Algus pisut venis, aga üldiselt oli "nagu vanasti". Isegi Soome kelgud toodi lagedale.
Jälle on põhjust küsida: kuidas kliima soojenemisega ikkagi jääb? Rohelistel ja kliimauurijatel on muidugi vastus varnast võtta: egas kliima soojenemine veel tähenda, et ta kõikjal soojeneb. Mõnel pool viimati koguni jaheneb. Ning üldiselt sõltub kõik Golfi hoovusest ning sellest, mis sünnib ookeanide põhjas.
Mõistust on küll
Võtkem see teadmiseks ja lootkem, et Tartu maratone peetakse ka järgmisel sajandil. Kui keegi siis veel murdmaasuusatamisega tegeleb. Kuid see on kauge tuleviku mure, erinevalt majanduskriisist, mis on tänase ja homse mure. Sedamööda, kuidas taandub talv loodusest, murrab ta sisse majandusse.
Töötute arv on järsult tõusnud, tööhõive esialgu veel nii järsult vähenenud ei ole. Selline silmamoondus on võimalik seetõttu, et viimasel ajal on end töötuks registreerinud paljud mittetöötavad (kodused) inimesed. Kuid suveks võib oodata ka tegeliku tööhõive tuntavat vähenemist. Ning just siis jõuabki kriis alles päriselt pärale.
Läbi viia või unustada
12. märtsil arutas Riigikogu riiklikult tähtsa küsimusena, kuidas kriisi üle elada. Imevalemit ei leitud, kuid mõistlikke ettepanekuid siiski esitati. Läbisegi mittemõistlikega, nagu alati.
Lootust tuleviku suhtes sisendab tõik, et nähtavasti on arusaam teatavate mitte nii meeldivate sammude vajalikkusest levinud päris laialt ka mujal kui Toompeal. Ehk teisisõnu, eesti rahva terve mõistus ei ole kusagile kadunud.
Saame aru, et kulutada ei ole üldiselt võimalik rohkem kui teenitakse. Lühikest aega võib-olla küll, kui säästud ja laenud appi võtta, aga seda kitsamalt tuleb siis läbi ajada hiljem. Sellisesse olukorda me just jõudnud olemegi. On aeg keldrisse varutud reserve näkitseda - kergelt kortsus kulmul, ihne peremehe kombel - ja paraku ka aeg võlgu maksta.
Mõistan nende nördimust, kes ütlevad: mina pole laenanud, mina pole (tarbimis)hulluks läinud - miks pean mina nüüd võlgu maksma? Miks räägitakse mulle solidaarsusest nüüd, mitte siis, kui jahte osteti? Kummatigi maksan nüüd ka mina, näiteks seeläbi, et pean taluma olukorda, kus riik suurest vaesusest ei jõua maksta mu pensioni kojukande eest või paneb kinni postkontori, kus oli lähedal käia.
Mida muud see tähendab, kui et mina, kes ma pole sentigi laenanud, pean maksma kellegi teise võlgu? Kui mitte rahaliselt, siis ebamugavuse kaudu ikkagi.
Selline arutlus on ühest küljest õige, teisalt veidi silmapetteline. Viimase kümne ja eriti viimase viie aasta jooksul Eestisse valgunud kapitalist sai oma tilgakese tegelikult igaüks. Ka see, kes sentigi ei laenanud. Alevis rekonstrueeriti kõnniteed ja rahvamaja, mille uksel ei olnud silti "Sissepääs ainult laenuhaigetele ja tarbimishulludele". Sinna pääses (ja pääseb) igaüks. Seal on pehmed ja puhtad toolid ning kvaliteetne helivõimendus. Jällegi igaühe jaoks.
Kuid ma aiman, et see arutlus võib päris paljusid vihastada. Lohutada töö kaotanud inimest pehme tooliga rahvamajas... See vist pole tõesti kõige teravmeelsem.
Rahvamaja viib meid paraku teise ja mitte vähem hella teemani, milleks on haldusreform. Tunnen, et mul hakkab selle sõna vastu juba vaikne allergia tekkima, ja seda mitte põhjusel, et ma haldusreformi vastane oleks. Ma ei olnud vabanemisaastail ka juriidilise järjepidevuse kontseptsiooni vastane - pigem selle innukas toetaja -,
kuid ometi tundus ühel hetkel, et kui ma veel kuulen sõnapaari "juriidiline järjepidevus", siis hakkan ühe koha peal hüppama ja imelikke lõustu tegema.
Nüüd kipub selline tunne peale haldusreformist kuuldes, ja kahtlustan, et ma pole ainus. Mille vastu saab olla vaid üks rohi: see reform kas ära teha või ta igaveseks unustada.
Aitab otstarbekas töö
Hando Runnel kirjutas Postimehes reformikavast nii: "See on okupatsioon. Ja ma küsin: kui Simm pannakse kinni riigi reetmise eest, siis misjaoks reedetakse sellise reformikavaga tervet Eesti ajalugu ja eesti rahvast, mille huvides, kelle huvides, ja kuidas selle eest tasutakse?"
Rasked sõnad. Ka Päts reformis Eesti omavalitsusi 1930. aastate lõpus, ons see nüüd lisatõend, et ta oli Eesti riigi ja rahva reetur?
Minu arvates mitte. Omavalitsuste piirid ja ülesanded muutuvad, on alati muutunud ja muutuvad edaspidigi. Okupatsiooni tingimustes muidugi eriti järsult ja jõhkralt, kuid ka ilma igasuguse okupatsioonita.
Mu vanaisa oli viimane Kivijärve vallatalitaja, siis liideti Kivijärve vald Laiuse vallaga. Ning põhjuseks ei olnud põrmugi kellegi kurikaval iha reeta Eesti ajalugu või eesti rahvast, vaid otstarbekus. Otstarbekuse arvestamist ei pea tingimata rahavõimuks ega tööinimese ja kapitali "kohutavaks vastuoluks" tembeldama.
Jällegi koht kukalt kratsida. Kaldun nende leeri, kelle arvates on aateline vaid otstarbekas ja mitte igasugune töö. Näiteks kasvatavad tuhanded prantsuse põllumehed viinamarju ja valmistavad neist veini. Riik ostab selle kokku ja kõik on justkui õnnelikud. Ent see vein ei lähe poodi, sest poed on veini niigi täis. See vein aetakse piirituseks, et siis süütevedelikku ja aknooli toota.
Miks ei võiks viinamarjadest otse piiritust toota? Aga sellepärast, ütlevad põllumehed, et meie siin oleme veinitootjad, ja olid juba meie vanavanavanaisad, mitte aga piiritusetootjad. Pealegi saab piiritust naftast palju odavamalt.
Kas te neil asjaoludel suudate veel nendesinaste põllumeeste tööd pidada kauniks, aateliseks ja ülevaks? Või tundub teile, vastupidi, et tegemist on töö mõiste ja sõna vastutustundetu lörtsimisega?
Jõuame tagasi majanduskriisi juurde. On ilmne, et sellest ei aita meid välja mitte igasugune töö, vaid otstarbekas töö. Selline töö, mille saadust saaks nii tarvitada kui müüa.
Lihtne öelda, raske teha.
