Foto: Leili Mihkelson

Sügisel nii palju langetatud puid sellel kraavil veel polnud kui praegu. Nüüd lausa andis risti-rästi lebavatest tüvedest üle ronida. Sügisel oli kraav ääreni vett täis, praegu aga paistis, et kusagil allpool on vist tamm lahti päästetud.

Tuleb meelde, et umbes nädal tagasi, kui suurvesi päev-päevalt alanes, märkasin jõe äärde jõudes, et vesi on mudane, läbipaistmatu. Siis oletasingi, et vist on ülesvoolu kas metsa- või jahimehed kopratamme lõhkumas käinud ja sogane vesi jões tuleb sellest.

Piirikraav või praegu pigem koprakraav, mis eraldab minu ja riigile kuuluvat metsamaad, tundus nüüd kahtlaselt mudane, vesi alanenud. Nii paistab ka pildilt. Järelikult on allpool veed liikuma päästetud. Seda võisid teha näiteks metsamehed, et vältida üleujutusi riigimetsas, või anti lõhkumiskäsk jahimeestele.

Minu maa poolse kraavi ääres jäi ette üks vesisem koht, kust ma madalate saabastega läbi ei pääsenud. Vaja olnuks korralikke kummikuid, mida aga seekord polnud. Nii jäi see osa kraavist nägemata, mis lõpuks jõkke suubub. Tuleb veel uurima minna, kummikutega.

Kobrastel läheb metsade vahel voolavates jõgedes ja kraavides hästi, eriti soojal talvel nagu see viimane oli. Häirijaid käib sealkandis harva, sest juurdepääsud on märjal ajal halvasti läbitavad. Toitu on kallastel rikkalikult, nii remmelgaid kui haabu.

Looduslikeks vaenlasteks võivad olla küll naabruses looduskaitsealal elavad hundid, aga nemad ei saa sügavas vees liikuvaid, vee piiril kasvavaid puid langetavaid või vees oksi vedavaid kopraid kätte.

Suviti olen näinud kopraradasid ka kaldast kaugemal kõrge rohu sees, kus nad käivad nii angervaksa kui noori pajusid söömas ja oksi varumas. Maapinnal liikuvad koprad on vaenlaste ees kaitsetumad kui vees ujuvad.

Kui oleks ettevõtmist, saaksin maaomanikuna kraavi äärde langetatud ja laasitud puutüvedest küttepuid ning sel moel kobraste tööst ka kasu lõigata.