Foto: Leili Mihkelson

Tunnen paljusid jahimehi ja kui metsas kokku satume, ajame ikka mõne sõna juttu, räägime loomadest või lindudest. Pärast põdrajahi lõppemist jätkus kitsejaht. Igale jahiseltsile anti ette number, kui palju metskitsi peab aastavahetuseks küttima. Arv oli suur ja enamik mehi hindas seda kohustust ülepaisutatuks.

Nägin novembris isegi, kuidas õhtusel ajal maastur põlluserva seisma jäi ja mees püssiga ringkäigule asus. Järgmisel päeval oli plats puhas ja ka hiljem polnud ühtki kitse õhtuti põldudel enam näha.

Nüüd loen, et keskkonnaminister on metskitsejahti pikendanud jaanuari lõpuni. Põhjus olla selles, et jahimehed pole suutnud etteantud arvu loomi küttida ja metsaomanikud kartvat ulukikahjustusi. Nüüd tuleb see puudujääk klaariks paugutada.

Ma tean, millest räägin, sest looduses liikujana olen näinud vahemikus 2005-2008 ka tõelist metskitsede „uputust“, mil enne talve kogunes karjadesse ühele põllule kokku 70 metskitse. Olen metsaomanikuna ka ise olnud hädas ulukikahjustustega kuusekultuurides. Aga selle vastu leiab ju rohtu.

Metsakasvataja saab taimede kaitsmiseks kasutada repellente, jahimehed saavad metsaomanike kaebusi arvestavalt suurendada küttimismahtusid. Kui kitsesid on palju, on ka kiskjaid (ilveseid) rohkem ning toimub sõraliste looduslik regulatsioon. Kui arvukuse kõrgajale juhtub kasvõi üks sügava lumega talv, nagu 2009-2010, langeb loomuliku suremuse tõttu kohe ka kitsede arvukus.

Viimastel aastatel on metskitsede asurkond tõesti taastunud, samas pole see veel juhtunud kitse peamise murdja, ilvesega. Ega hundidki kitselihast ära ütle. Loodusliku tasakaalu võib inimene oma usinusega aga ära rikkuda küll.

Minu arvates on ebaeetiline korraldada massilisi tapatalguid ainuüksi põhjusel, et metskitsede arvukus on vahepealsest madalseisust välja tulnud.