Leidsin oma metsas korrastustöid tehes ühe murdunud ladvaga noore kuivanud kuuse, kus raagus okstel kasvas terve komplekt erinevaid samblaid, rippuvaid ja kobaras. Okasteta puu oli neist lausa roheline. Kutsusin metsaspetsialisti seda vaatama. Sellest kuusest kirjutan mõnes järgmises loos, kui sammalde andmeid täpsustada õnnestub.
Sammusime siis mööda metsaalust seda samblakattega kuuske vaatama ja selle käigu ajal tuli mitu peatust teha, sest Andres leidis küll kändudelt, küll kõdunevatelt rontidelt ja maapinnalt järjest uusi põnevaid liike. Ilma temata poleks ma osanud näha ega ära tunda näiteks pildil olevat ungrukolda. Küllap oleksin pidanud seda tavaliseks kattekollaks. Nägime ungrukolda kahes kohas. Teises kasvukohas paistsid ka ungrukollale iseloomulikud tunnused – kollakad eosed lehekaenlates, kuid mida pildile jäänud eksemplaril praegu veel polnud.
Metsades enamlevinud on siiski harilik kattekold ning harvemini kohatavad on looduskaitsealused kollad: karukold, sookold, mets-vareskold, nõmm-vareskold ja ungrukold. Neist kõige haruldasem on sookold. Õnneks olen ka teda näinud, vareskoldasid kahjuks veel mitte.
Et minu metsas peale kattekolla ka ungrukold kasvab, seda poleks ma omapead ringi käies osanud tähele panna. Peame nii mina kui paljud siinsed metsaomanikud olema tänulikud, et just meie piirkonda jälgib ja vajadusel juhendab metsaomanikke selline väärt metsandusspetsialist. Metsa kasvatamise ja raiumise kohta oskab omanikule nõu anda lugematu arv konsulente, kuid looduse tundmisele suudavad kaasa aidata vaid üksikud. Metsaomanike silmaringi avardamiseks aga oleksid sedalaadi nõuanded vajalikud. Juba varemgi olen oma blogilugudes toonitanud, et vajaksime erametsakeskuse poolt rahastatavatelt koolitustelt saada rohkem teadmisi ka metsa mittepuidulistest väärtustest.
