Kohila valla aasta isa 2013 on Kaupo Männiste
Tunnustamiskomisjon otsustas 2013 Aasta isa tiitli vääriliseks tunnistada Kaupo Männiste.
Palju õnne!
Olgu siinkohal lühendatud kujul edasi antud Merit Männiste tunnustamiskomisjonile läkitatud ettepanek.
Isa on seda väärt!
Valla ääremaal elavatel inimestel on senise praktika järgi raske edukalt kandideerida, sellegipoolest tahan koos vendadega esitada aasta isa kandidaadiks oma isa Kaupo Männiste. Tema oleks tõesti igati selle tiitli vääriline!
Isa Kaupo on sündinud 21. novembril 1964. aastal Tallinnas, kuid just Raplamaaga on ta seotud olnud terve elu. Paljuski kindlasti ka seetõttu, et tema vanaema elas Raplamaal.
Kui Eesti taasiseseisvus, asus ta neil keerulistel aegadel ühena Rapla politseiprefektuuri juhtidest Eesti politseid looma. Ta on suur kodumaa patrioot ja selles vaimus on kasvanud ka tema neli last - Mihkel, Marko, Märten ja mina.
Kohila vallas elame juba kümme aastat ja meil on väga hea meel, et just Viliveres kodu rajasime. Isa elab kodukandi muredele ja rõõmudele alati väga kaasa, andes endast parima, et meie vallas elu paremuse poole edeneks. Ta on uhke, et kuulub suurepärasesse Kohila kogukonda! Väga aktiivselt osaleb ta valla kultuurielus ja panustab oma aega sellele päris palju. Arvan, et isa sobiks poliitikuks, sest ta ajaks kogukonna asja omakasupüüdmatult.
Vanemad vennad on juba täisealised ja astunud oma ellu. Sellele vaatamata oleme kõik väga lähedased ja suhtleme aktiivselt. Mihkel on lõpetamas tulevase teedeinsenerina Tallinna Tehnikaülikooli ja Marko Tartus Lennuakadeemiat.
Mu kallid vennad on väga tublid tudengid ja aktiivsed sportlased, lisaks veel pühendunud korvpallurid. Mihkel on ka tunnustatud korvpallikohtunik, vilistades mänge juba Eesti meistriliigas.
Meie Märteniga oleme just isa suunamisel aga valinud muusikutee. Märten on ka väga tubli sportlane, olles Raplamaa Jalgpallikooli võistkonna kapten. Märten on väga mitmekülgne, ta teeb sporti, näitleb, laulab suurepäraselt ja sai oma vanusegrupis Eesti parima kitarristi tiitli. Esikoha sai ta ka kevadel rahvusvahelisel konkursil Jurmalas. Kindlasti on isa roll tema edus väga suur.
Isa jälgib väga tähelepanelikult meie õppimist koolis. Ta oli juba meie lasteaias hoolekogu liige, Tallinna Muusikakeskkoolis, kus õpin mina koos Märteniga, on ta kuulunud aastaid lastevanemate esinduskomiteesse. Koolis õppimisega pole ühelgi meist kunagi probleeme olnud. Eks isa on pühendanud väga palju aastaid oma aega ja energiat, et meist areneksid head lauljad, tublid pillimehed. Ja loomulikult ausad ja tublid inimesed.
Ta on olnud mulle ja Märtenile juhendajaks ja lauluõpetajaks terve meie teadliku elu ja ega me pole talle pettumust valmistanud. Konkursside ja lauluvõistluste võite on tulnud aja jooksul hulganisti ja isa on juhendajana ära teeninud suure lugupidamise.
Meil on lahe Männiste pereansambel. Issi on selle looja ja eestvedaja. Mina, Märten ja isa anname pidevalt menukaid kontserte üle riigi. Ja paps ei jäta kunagi nimetamast, et laulupere on pärit just Kohilast.
Võtame isaga ette pidevalt vahvaid asju. Temaga on näiteks tore reisida, ta on tark ja oskab meile rääkida igasuguseid põnevaid asju. Meie küsimused erinevatest valdkondadest saavad alati vastuse.
Kõige tähtsam, et ta on alati meie jaoks olemas. Tunneme ennast väga hoituna, kaitstuna ja armastatuna. Ta ei puudu kunagi oma laste mistahes üritustelt. Arvan, et oma laste heaolu nimel on ta pidanud ise elus paljustki loobuma. On selge, et laste käekäik on talle isiklikust karjäärist olulisem.
On lahe, et ta on sõber ka omakorda meie sõpradele.
Meil on väga vedanud, et meil on selline isa ja oleme õnnelikud, kui paps saaks ka kogukonna poolt tunnustatud aasta isa tiitliga, ta on seda väärt! Merit, Mihkel, Marko ja Märten Männiste
