Katsetan üraskipüünist


Katsetan üraskipüünist

Maamessi ajal õnnestus hankida kuuse-kooreüraski pilupüünis ja feromooni pakikesed. Mul pole mitte kunagi varem metsakahjurite tõrjevahenditega tegemist olnud ega tea neist suurt midagi. Aga proovida ju võiks, eriti siis, kui on näha, et metsas grupp kuuski kuivab. Järelikult eelmisel suvel munes seal ürask koore alla munad ning tõugud uuristasid käigud. Pärast seda hakkasid puud kuivama ja rähnidel jätkus pikaks ajaks toksimist.

Talvel ei õnnestunud neid puid maha võtta ja tegelikult sellega pole enam kiiret. Kus kooreürask kord munenud ja puu kuivama hakanud, sinna tulevad hoopiski teised putukad, kes omakorda üraski vastsetest toituvad. Oht on hoopis selles, et suve teises pooles valminud üraskid pugesid talveks maa sisse peitu ning võivad soojade ilmadega välja ilmuda ja oma ringkäiku juba järgmistel, elusatel kuuskedel uuesti alustada.

Eelmisel nädalal, kui sooja oli juba rohkem kui 15 kraadi, panin püünise kuusetukka üles.

Õpetuse järgi soovitati paigaldada püünis maast 1 meetri kõrgusele. Ülevalt august riputasin nööriga püünise keskele, ribide vahele, pakikese magusalt lõhnava foromooniga. See lõhn peibutabki lendlevad üraskivalmikud ligi. Püünisesse pääsevad nad ribide vahelt, aga sealt välja (vist) enam mitte. All põhjas on sahtel, mida saab välja tõmmata ja kui putukad on sees, saab neid sorteerida – kes kooreürask, kes mõni muu tegelane. Üraskeid pole siis enam soovitav elusana metsa tagasi lasta :), teisi aga küll.

Eks mul tuleb enne putukaid põhjalikult tundma õppida või abiline kutsuda, kui sorteerimiseks peaks minema. Esialgu oli sahtel veel tühi.