Adveniat regnum tuum!

 (286)
Advendimõtisklus
Adveniat regnum tuum!
Enn Auksmann---

Arvatavasti ei mõtle enamus inimestest, kes palvetavad päevast-päeva Meie Isa palvet — jah, selliseid inimesi on! -, et sellel palvel võiks olla midagi otseselt tegemist advendiajaga.

Või ka vastupidi: kuulsin kord raadiointervjuud ühe väikelinna kultuurijuhiga, kes kõneles oma plaanidest seoses esimese advendi avaliku tähistamisega, ja kui temalt küsiti, kas osaleb ka kirikuõpetaja, reageeris ta üllatunud vastuküsimusega: “Mis advendil kirikuga pistmist on?”

Meie Isa palves on sõnad: “Sinu riik tulgu!” Ladina keeli: “Adveniat regnum tuum!” Ja kreeka keeles: “Eltheto he basileia sou!”
Nii kreeka- kui ladinakeelne tekst erinevad eestikeelsest selle poolest, et neis on toodud selgelt välja, millist riiki oodatakse: see on kuningriik. Samamoodi on ka näiteks inglise keeles: “Thy kingdom come.”

Igal juhul on selge, et oodatakse tulemist — aga mitte taolisel viisil, et muudkui tuleb ja tuleb, aga kohale ei jõua. Ladinakeelne adveniat (verbist advenire) tähendab päralejõudmist ja kellegi juurde tulemist. Kreekakeelne eltheto (verbist erhomai) tähendab lisaks sellele veel tagasi jõudmist või millegi avalikult nähtavaks saamist, esile tulemist.

Advendiaeg järelikult on aeg, mis eriti intensiivselt kannab endas seda palvet: “Tule! Tule ometi! Tule juba!” Prohvet Jesaja raamatus on hüüe: “Oh, et Sa ometi käristaksid taevad lõhki ja tuleksid alla!” (Js 64:1)
See ei ole mitte umbmäärane ootus. Palujad ja ootajad teavad väga selgelt, mida nad paluvad ja ootavad. Ja see ei ole ka umbisikuline ootus, sest see on seotud konkreetse isikuga, Jumalaga. Mitte Jumalaga, kes “võib-olla kuskil on”, kõrge, kauge ja tundmatu, vaid Jumalaga, kellele öeldakse Sina, see tähendab kellega ollakse elavas ja konkreetses suhtes. Sinu riik tulgu! Oh, et Sina ometi käristaksid taevad lõhki ja tuleksid alla!

Aga ikkagi: mis vahet on, millisest riigist me kõneleme? Võiksime öelda ka lihtsalt “Sinu valitsus tulgu”, sest meie palve on ju, et Jumal valitseks.
Vahe on oluline. Vahe on valitsemise viisis.

Eesti keeles on kõik üks riik puha, ent näiteks ladina keeles on tegemist täiesti erinevat mõtet ja sisu kandvate mõistetega. Riik — res publica, otsetõlkes avalik või üldine asi. Vabariik — res publica libera. Viimase olulisemad tunnused olid näiteks Rooma Vabariigis järgmised: kõik ametid olid seotud kindla tähtajaga (tavaliselt oli selleks üks aasta), kusjuures pärast ametitähtaja möödumist ei saanud kohe taas samas ametis jätkata; kõik ametid olid kollegiaalsed, see tähendab samal ametipostil pidi olema vähemalt kaks võrdsete õigustega isikut; enne kõrgemasse ametisse pääsemist pidi olema läbinud madalamad ametiastmed. Ja loomulikult olid kõik ametid valitavad.

Kui erinev on sellest kuningriik — regnum! See ei ole võim, mis saab oma meelevalla altpoolt, avalike huvide või üldsuse tahte väljendusena, mis niiöelda esindab või teostab riiki, vaid taoline valitsus, mis iseenesest loob riigi ja mitte ei saa oma õigusi selle riigi kodanikelt, vaid annab inimestele õiguse olla selle riigi alamad.

Sõnad kuningas ja kuningriik — rex ja regnum — on ladina keeles seotud verbiga regere, mis tähendab suunama, juhtima ja valitsema, aga ka karjatsema. Kuningas on juht, valitseja, suunaja ning karjane — muidugi sobivad kõik need sõnad ka Jumala kirjeldamiseks.
Siit nüüd küsimus: kas oleme valmis seda tõeliselt paluma? Seda, et Jumala kuningriik tõepoolest tuleks, reaalselt meie ellu sekkuks ja selle — kui teda seal varem ei olnud — päris kindlasti pea peale pööraks?

See ei pea meid hirmutama. Pigem võime selles näha šanssi oma elu muutmiseks. Advendiaeg on — nagu igapäevane Meie Isa palvegi — meile konkreetseks meeldetuletuseks: sinu elu võib omandada hoopis uue sisu ja väljanägemise, kui oled valmis andma end Tema kuninglikku meelevalda, kes on ühtaegu nii tõeline Jumal kui tõeline Inimene. Kui me palume, et Jumala riik teostuks ja saaks avalikuks meie sees, siis tähendab see ka meie enda isiku mõõtmatut avardumist — nii inimlikus kui jumalikus mõõdustikus.

Õnnistatud advendiaega soovides

Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja