Agur Paesüld: prügist vaba mere otsingul
25. septembri õhtul jõudis Tiki Itatae tagasi Haapsallu, seljataga raske, kuid meeleolukas retk. Olin eelnevalt Aadria mere rannikuga omajagu tuttav ning eeldasin, et olud ei ole just kõige lihtsamad mootorita väikese purjeka jaoks, kuid meid ootasid lõputuna näivad tuulevaikuse perioodid ja nõrgad muutlikud tuuled.
Mistral (loode suunast puhuv suurepärane purjetuul) oli varakult läinud talvepuhkusele, tema koha haaras mitmeks päevaks salakaval poolõde bonaca – nõnda nimetavad kohalikud ilma, mil tuul lõpetab hingamise, õhk seisab ja vaid siin-seal libisevad üksikud vihurid üle õliselt läikiva merepinna.
14. septembril asus Tiki Itatae purjetama peasaarestikust eemal asuvale Visi saarele, et seal kajastada Maailmakoristuspäeva, kuid juba esimestel sõidutundidel sai selgeks, et meil tuleb teed otsida vägagi muutlikes tuultes.
15. septembri varahommikul haaras meid endasse järjekordne bonaca. Võtsime mõlad ja aerutasime. Puhkasime ja aerutasime jälle. Vis lähenes visalt. Silmapiirini nägime vaid õlijat merepinda, mida lõhestasid naftapurjede all kulgevate lõbusõidujahtide arvukad kiilulained, aeg-ajalt lõikas meie kurssi kaubalaev. Tiki Itataega sama kurssi pidav tühi 30jalane turistilaev popsutas meie viipamisele ükskõikseks jäädes Visi poole edasi.
Taban end mõttelt, et see ongi Maailmakoristuspäeva kvintessents – olukorda püüavad paremuse poole pöörata miljonid väikesed purjekad üle maailma, kes pingutavad ebasoodsas tuules ja vastu hoovusi, samas kui laevkonnad, kelle võimuses on üldkurssi muuta, motoriseerivad silmagi pilgutamata, ohumärke ignoreerides ainult neile teadaoleva eesmärgi suunas edasi.
Tiki Itatae retk tõi selle paradoksi meile eluliselt lähedale, kui me higistena, aerutamisest väsinuna lõpuks Visi kirdeosas asuva Stonciča lahe suudmes väikesesse idüllilisesse abajasse pidama jäime ning ka sealt tohutul hulgal randa uhutud plastikprügi eest leidsime, mida asusime kokku korjama.
See kõik jääb suurte lõbusõidujahtide, praamide ja kruuisilaevade pardalt nähtamatuks, sest ehkki mootorid võimaldavad kurssi muuta ka olematus tuules, on kaptenite ja reisijate silmad kõvasti kinni pigistatud.
Tiki Itatae retk viis meid kokku Spliti okeonograafia instituudi teaduriga Pero Tutmaniga, kes uurib plastikreostuse mõju merede ökosüsteemidele. Olen temaga ühel nõul, et aeg plastikureostuse üle filosofeerimiseks on otsas.
Veel nõmedam on kulutada resursse, et otsida demagoogilisi argumente probleemi pisendamiseks või marginaliseerimiseks. Meredes hulpiv plastik puudutab meid kõiki – küsimus ei ole ainult selles, kui toksiliseks kujuneb tuunikalavõileib ja kas mereannid kaovad meie toidulaualt 15 või 30 aasta perspektiivis. Teadlaste hinnangul 50-85 protsenti Maa atmosfääri hapnikust toodetakse maailmamere fütoplanktoni poolt ja nagu kõik teised meredes elunevad organismid, vajab ka fütoplankton toimivat ökosüsteemi.
Siin ei ole manööverdamisruumi – maailmamere ökosüsteemid on tõsises ohus, kui plastikprügi juurdevool jätkub samas tempos, sest inimtegevus survestab merd praegu juba liiga mitmest küljest.
Lahendus peitub riikide- ja inimestevahelises koostöös. Aga esmalt tuleb jõuda ühise arusaamani – asja tuumale tuleb pihta saada, seda mitte ainult üksikisiku tasemel, vaid teadmine probleemi tõsisusest peab jõudma ka poliitikute ning mõjukate ettevõtete juhtide teadvusse. Muidu leiame end ikka jälle laevast, kus osa reisijatest vehib meeleheitlikult kätega, püüdes kursile jäävatele karidele meeskonna tähelepanu juhtida, samal ajal kui kaptenisillal sigarit popsutades taevasse vahitakse.
Õnneks on märgata tüüri juures mõningat ärkamist – üle maailma on paljudes linnades suudetud ühekordsete õhukeste kilekottide kasutamist vähendada, kevadel teatas Euroopa Komisjon plaanist keelustada alates 2021 ühekordsed plastikust nõud, kõrred, õhupallipulgad, kõrvapuhastustikud – ehk siis tooted, millel on juba biolagunevad alternatiivid, lisaks plaanitakse plastikpudelite ja -karpide kasutamist piirata, seniks kuni arendatakse neile välja alternatiivid.
Vähim, mida me planeedi Maa elanikena teha saame, on mitte hakata taas halama, et meie turuvabadust jälle piiratakse. Kuid vägevam oleks, kui me juhte kaptenisillal hoopis ergutaksime, nii et meie inimsoo kruiisilaev viimaks prügist vaba vee poole keerama hakkaks.
