Andra Teede: Hirmuta armas emakeel

 (3)
Andra Teede
Andra TeedeSVEN ARBET

Head asja ei tunta tihti ära enne, kui temast ilma ollakse.

Üks mu sõber on väliseestlane. Ta sündis Eestis, aga kasvas ja käis koolis Soomes, nii et tema eesti keel on kergelt öeldes kummaline. Tal ei ole erilist aktsenti ega probleeme sõnavara väiksusega, vastupidi, ta on oma emakeeles välja mõelnud sõnu ja vorme, mida tegelikult olemas pole. Ütleb näiteks, et eesootav koosolek “tuleb olema katastrofaalne”.

On tõesti ilus

Ja kord leidis ta kuskilt Eestist pärit tühja kamapaki ning kleepis selle oma voodi kohale seinale. “Lugesin sealt pidevalt kõva hääle ja suure rõõmuga: “Koostis: herned...” Nii väga lihtsalt igatsesin eesti keelt!” on ta mulle õhanud.

Jah, iga päev Eestis eestlaste keskel elades oleks nagu tobe osta putkast ajaleht ja siis õhata: keel on nii ilus. Samas, on ikka küll ilus. Ja kui suur asi see on, et meie natuke enam kui miljoni kõnelejaga keeles trükitakse ajalehti ja raamatuid, peetakse kõnesid ja lauldakse laule!

Isiklikud salasõnad ja keelendid on igaühel ning neid ära keelata või kogu aeg ideaalset normikeelt nõuda teeb rohkem halba kui head.

Selleks meil ju emakeelepäev ongi, et mõelda ajale, kui oli veel alles unistus, et meie keel võiks “taevani tõustes üles igavikku omale otsida”, ja samal ajal ka neile, kes on kaugel.

Seotud lood:

Täiskasvanuna kolis mu sõber Eestisse tagasi ning lõpetas pakendiinfo lugemise puhta rõõmu pärast, ajalehe keerab kohe sisepoliitika külgedele ja vihastab. Nagu üks õige eestlane! Küll aga olen märganud, et temaga rääkides muutub ka minu keel. Lasen tema seltskonnas vahel minna ja mõnulen tulevikku või veidraid soome–eesti segasõnu kasutades, sest see on lihtsalt mõnus.

Tean ju küll, et nii ei tohi, tean, milline on õige keel ja hea toon. Eks me kõik teame, eesti keele õpetamist võetakse meie riigis väga tõsiselt. Aga vähemalt minuga on nii, et mida rohkem ma tean, mis on õige, tahaks vahel valesti ka teha. Tahaks ropendada ja slängi kasutada või ise välja mõelda sõnu, mis ei hakka kunagi olema sõnaraamatus.

Kõike ei pea keelama

Isiklikud salasõnad ja keelendid on igaühel ning neid ära keelata või kogu aeg ideaalset normikeelt nõuda teeb rohkem halba kui head. Aastaid öeldi näiteks meie peres sellise askeldava koristamise kohta “sässendama”, ja kui ma oma kunagist Tartu korterikaaslast näen, alustan ikka “jouga”, sest koos elades me lihtsalt rääkisime nii. Isiklik keel on turvaline ja tore, kodune.

See ei saa teha paha, kui me oma emakeelde natuke vabamalt suhtume, sest liigne kangus tekitab hirmu ja võõristamist. Emakeele sajaprotsendilise korrektsuse tagaajamine on minu jaoks sama tobe kui kodus ema teietamine ja täisnimega kutsumine. Kerge tögamine võib tähendada hoopis armastust ning mänguline väänamine huvi ja poolehoidu. Seda muidugi juhul, kui grammatika on korras ja armastus ei kustu. Siis võime vähemalt omavahel rääkida, nagu tahame.