Eda Ahi: Üks mu õpetajaid luules ongi Betti Alver!
Betti Alveri kirjandusauhinda, muide, annab kirjanike liidu Tartu osakond välja Alveri testamendis väljendatud viimse soovi alusel, et tunnustada kirjanduse andekaid uustulnukaid. Igal aastal kirjaniku sünniaastapäeval, 23. novembril. Esimesed laureaadid olid kunagi Valeria Ränik, Jaan Undusk, Hannes Varblane...
Eda Ahi oli veidi üllatunud, et teisi nominente pidulikule sündmusele ei kutsutud – tänavu kaalus žürii veel Hanna Kangro, Marko Mägi, Chalice’i, Kai Aarelaiu, Märt Lauri, Kadri Pettai ja Daniel Vaariku debüütraamatuid
Saan täiesti aru, miks tema värsinõtke “Maskiball” žürii ära tegi – mingis mõttes on tegu vanamoodsa, bettialverliku luulega. Teisalt on Ahi ikkagi XXI sajandi poetess, ta räägib kaasakandvas luulekeeles meie aja ja elu asjust. Ega jäta viitamata klassikale.
Enda kohta ütleb Ahi: “Ma ei ole mingi luuletaja, ma olen õppeassistent ikka. Luuletaja roll on üks teiste seas, ma olen muidugi kirjutav inimene, ma pean end nii väljendama...”
Ta on just ära kolinud Uuest Maailmast, Tallinna ühest boheemlaskandist, vaid mõni nädal tagasi. Eda Ahi elas nimelt kuulsas “vaeste kirjanike majas” Koidu tänavas. Samasse korterisse kolib peagi sisse Andrei Hvostov. (Majas elavad praegu veel nt Olavi Ruitlane, Jaan Pehk, Peeter Sauter, vahel Mihkel Kaevats...) Poetess ise arvab, et Uue Maailma lärmakate boheemlaste identiteet ei jäänud talle külge, aga “inimesed on seal kõik nii vahvad!”.
Kuigi Ahi on Tallinnast pärit, on ta lapsepõlves igal aastal ligi pool aastat veetnud Räpina lähedal Raadamaal. Ta on kasvanud nimelt kahe kurdi vanemaga, kuid kuuljana.
Eda keel aga on vaimustav (mitte ainult tavaline kõnekeel, vaid ka poeetiline eesti keel!), oma vanematega on ta alati suhelnud pooleldi viipe-, pooleldi vene keeles.
“Tegelikult oli mul väga pikantse keelekasutusega vanaema, pärit Venemaalt eesti külast, selline äge mutt, abikaasa oli tal venelane. Ütles võib-olla asemel ‘abolla’ ja kõrvitsa asemel ‘kürvits’. Üks esimesi lauseid, mis ma lapsepõlves ära õppisin, oli: teeme suitsu ja joome kohvi! Tal käis lihtsalt väga palju külalisi. Ja ma olin kõik suved temaga Räpina maakodus. Läksin ise ukse peale vastu ja ütlesin: teeme suitsu ja joome kohvi!”
Arbujate hõng
Tänapäeva luuletajad kasvavad juba teistsuguses keeleruumis, on noori, kes innustuvad biitnikest, noid, kellele (:)kivisildnik on iidol. Eda luuleahi köeb justkui teistsuguse materjaliga – arbujate hõngu on tõesti tunda.
“Ma arvan tõesti, et Alver ongi üks mu õpetajaid. Nagu luuletaja Wystan Hugh Auden on öelnud: luuletajal on see probleem, et enamik tema õpetajaid on surnud ja kellegagi nõu pidada ei saa. Mul on suhteliselt sama lugu.” Ma mõtlen samuti, Toomas Liivi ja Vanapaga pean läbirääkimisi vaid vahel harva unedes... Eda Ahi aga rändab raamatus Vergiliusega, satub vahepeal tegelaseks Bulgakovi maailma... Eks sealt ka too “Maskiball”.
Ta argimaailmgi paistab olevat sürrealistlik, talle meeldib märgata väikseid kokkusattumisi, mis elus juhtuvad. “Kuidas võib elus inimesel välja kukkuda!” ütleb Eda silmade särades. Ja tundub, et kukub hästi välja!
Mulle on ta mõjunud sellise rahuliku, mõistliku, küll kavala ja mängulisena, aga tasakaalukana. Kelmikana ka. Ise ütleb ta: “Enamikus seltskondades võin ma mõjuda üsna napakana.”
Assistenditöö ei võta luulelist meelelaadi ära, pigem vastupidi: luuleraamat on sahtlis peidus ja puuris kinni olles tekib tahtmine “kogeda elu luulelisi “asbekte””. Nii ta muiates ütleb. Lisaks kurdab, et ega ta paberitega väga sõber ole. Või tähendab, on küll – veidi teistsuguste paberitega.
Alati on asi inimestes. Kui üldiselt kipub süsteem ülikoolides praegu eelistama agaraid ametnikke ja eurostandardikõlblikke punktinokitsejaid (seda on märgatud, mingi seadusloome juba liigub, aga seegi ei ole probleemile lahendus), siis tegelikult on asi karismaatilistes õppejõududes, kes inspireeriks inimest. Markantsemad õppejõud, kelle pärast praegu romanistikat õppida tasub, on Eda Ahju meelest Ülar Ploom (ise ka luuletaja) ja Daniele Monticelli. Nüüd peab ta hoolitsema nende asjaajamise eest. “Ja eks nemad hoolitsevad minu asjaajamise eest ka!”
Eda Ahju paljude juhutööde seas on ka füüsilist tööd olnud: ta käis Sitsiilias vabatahtlikuna üht vana maja restaureerimas. “Ma õppisin Firenzes, üheksa kuud. Kaheksanda kuu paiku tekkis mõte, et tahaks võib-olla midagi muud teha. Õnnelik juhus: meilile tuli pakkumine, kolm kuud Sitsiilias! Vana majutusasutuse taastamine. Kämping, hotell, bassein. Me pidime seda kõike korda tegema.
Ma olin oma ainepunktid Firenzes kõik kätte saanud, mõtlesin, et kirjutan, äkki nad võtavad mind vastu. Mulle meeldib vahel natuke asju paigast raputada, hullumeelseid asju teha. Nii ma jõudsingi sinna Sitsiiliasse. See oli suhteliselt ... nagu Uus Maailm Sitsiilias!
Seal on sellised “sotsiaalkooperatiivid”, kus inimesed koos mingi töö ära teevad ja pärast tulud võrdselt jagavad. Selle kooperatiivi juures töötasid peamiselt endised ja praegused vangid. Harjutasid ühiskondlikult kasulikku tööd. Mõned neist olid üsna kummalised ... see lisas asjale vürtsi. Kõik olid sellised ... karakterid. Nõnda saavad nad enne vanglast pääsemist kohaneda, teenida veidi. Prii elamine, toit, mingi taskuraha.”
ÜKT ja sambafestival
Veel on Eda Ahi elanud umbes kuu aega Lõuna-Prantsusmaal, sinna läks ta oma parima sõbrannaga 18aastaselt. Et õppida keelt, inimesi näha. Tööotsaks ja elamisallikaks oli neil seal sambafestivali korraldamine. Öö otsa sai tänavail tantsida. Tantsimist Eda, muide, armastab! Ja reisimist. Kevadel Berliini−Barcelonasse. Aga lähemas tulevikus rihib ta ka Sitsiiliasse, õppima.
Järgmise raamatu jaoks on Edal juba tekste olemas. Ta pole väga “ühiskondlik” luuletaja, päevapoliitilises mõttes. Küll aga üldinimlikus, päevapoeetilises mõttes. “Ma tahaks, et mu tekstidest ei otsitaks mitte mind, vaid et iga inimene otsiks neist iseennast,” ütleb Ahi.
Üldine humanistlik sõnum? “Põhiline on see, et inimesed võiksid rohkem päriselt elada. Võidelda oma ideaalide nimel. Sellised noore inimesed asjad, millesse ma usun... Inimene peaks püüdma alati avastada endale midagi uut. Ma püüdlen küll selle poole, et iga kogemusega rikastuksin. Ma näen tagantjärele, kuidas kõik klapib, kuidas üks asi viib teiseni... See on väga võluv elu juures!”
Uurin “Maskiballi” ja silma jääb üks tilluke värsistus, mis tabab me aega üsna õigesse kohta:
la vie en rose on ammu
läinud moest.
kes varem mõtles printsist,
und näeb soest.
on hea ja halva vahelt
haihtund piirid,
ning tõmbenumbriks tõeliseks
vampiirid.
tarkovski juba teadis:
elust hallist
on igatahes etem õnn,
mis kibe.
ja iga daam, kel haute
couture on kallis,
teab: tänapäeval moes on tee,
mis libe.
Eda Ahi
- Sündinud 1. veebruaril 1990 Tallinnas
Haridus
- Vanalinna Hariduskolleegium 2009
- Tallinna Ülikool, romaani keeled ja kultuurid (itaalia suund) 2012
Töö
- Teinud mitmesuguseid juhutöid
- TÜ romaani keelte ja kultuuride õppetooli õppeassistent
Looming
- Juba aastaid esinenud luuleõhtutel/festivalidel, avaldanud luuletusi Värskes Rõhus jm
- Debüütkogu “Maskiball” (2012)
Tunnustus
- Betti Alveri kirjandusauhind 2012
