Ent üht varasalve on sellelt pinnalt täidetud – fotodele, videofilmidele, raamatulehekülgedele jäädvustatud hetked, mis dokumentalistikaks vormimata ja looja isenägemistest n-ö
rikkumata.

20 tundi videolinti

Üks selliste dokumentaalsete materjalide läbilõige valmis hiljuti Raplamaal – sajaminutiline film “Tenno Teetsi lugu”. Muu hulgas on ses tihedalt videokaadreid Eesti taasiseseisvumisest, selle eel- ja järellugudest. Hetkedest, mis on vaikselt vajumas ajaloo hõlma.

Seal on ridamisi Tenno Teetsi (1931–2003) kaasaegsete meenutuskilde ja filmi lõpuosas videovalik Teetsi esinemistest eri sündmustel. Päris uhke, et ühe piirkonna ja ühe ajajärgu kohta on ekstra kogutud ja säilinud nii palju materjali.

Filmi kaadreid valiti videomaterjalide hulgast, mille kogupikkus on paarkümmend tundi.

Tenno Teetsist, kes 1962. aastal asus agronoomina tööle kolhoosis Tee Kommunismile, sai kolhoosi (pärast liitmisi Valtu kolhoos) esimees, kellest hakati lugusid rääkima juba tema eluajal. Lugude aines oli tihti seotud olukordadega, kus mehe isepäisus tähendas mitteallumist lollidele korraldustele.

Räägitakse jutte, kuidas Teets täitev- või parteikomitee uksi paugutas ning Valtu kolhoosis jõulud ja jaanipäeva pühadeks kuulutas.

Oli esimees, kelle kevaded kulusid põldudel ja suved heinamaadel, kes käis oma spetsialistidel kannul ja kõik üle kontrollis. Oli nähtavasti väga kaval, sest keset nõukogulikku plaanimajandust suutis oma meeskonnaga kolhoosi rajada silmatorkava abitootmise (keemiatehas Estosteriil, Valtu veinivabrik, aiand jm) ning edendada kohalikku eluolu (maastikuhooldus, ujula, spordihoone), mis nõukogude ajal oli kolhoosi või sovhoosi korraldada.

Kolhoosi lõpetamine käis nii, et see lagunes läbimõeldult 25 eraldi firmaks. Filmis üteldakse, et kui praeguses Riigikogus oleks 101 Teetsi-sugust inimest, poleks Eesti maaelul häda midagi.

Üleminekuajal sai Teetsist kõva rahvarindelane, kes hiljem aktiivsest poliitilisest elust taandus. Kusagilt sajandivahetusest on pärit filmilõik, kus mees räägib oma pettumusest, mis maaelust tegelikult on saanud, et oleks pidanud minema hoopis teisiti.

Teets arutleb, et küllap oli “sittu esimehi ka”, aga neid, kes olid “rahva teenrid”, ei tohiks punaparuniteks sõimata. Samas on kaadreid laste spordivõistlustest, kus ta räägib, kuidas tõeliseks eestlaseks kasvada.

Pettumust, et 1990. aastate alguse ideaalide ja kümme aastat hiljem oleva tegelikkuse vahel on nii suur, ei jaksa spontaanse käitumisega mees varjata.

Valtu kolhoosi keskuseks olnud Kaerepere küla (mida tänase päevani ka ekslikult Valtuks kutsutakse) räägib Teetsi ajast ja tegudest nähtava lugupidamisega.

Mehele on Kaereperre püstitatud mälestuskivi ja kohalikus seltsimajas esitletud film valmis Teetsi 80. sünniaastapäevaks.

Endise kolhoosi äärealadel mäletatakse ka küladevahelist pinget ja hõõrumisi, mida esimehe vastuoluline isiksus vürtsitas. Igatahes on praegu veel elus põlvkonnad, kes kolhoosiajas ja üleminekuajas on ise elanud ning jagavad tegelikkuse nüansse.

Au kroonikutele

Mis saab paari põlvkonna pärast? Juba praegu on sõna “kolhoos” teatud üldistusastmel muutunud lamedaks märgiks, mis ei erista enam inimesi ja olusid, vaid katab kõik üheste stereotüüpidega.

Filmi kaameratagused kroonikud, tänu kellele jääb säilima kaasaegse kõrvalpilk, on Kaerepere naabruses elav Vallo Lein-aru, Lau külas elav Aare Hindremäe (monteeris ka filmi oma kodustuudios kokku) ja Kaius elav Kalev Kiviste.



“Tenno Teetsi lugu”

Autorid Vallo Leinaru, Aare Hindremäe, Kalev Kiviste.