Üks äge seadus, mille ümber käis ärev võitlus

1988. aasta 30. oktoob­ril ajalehes Rahva Hääl üldiseks aruteluks avaldatud keeleseaduse projekt mitte ainultei kütnud palju avalikke kirgi, vaid pälviska kulissidetaguseid maksahaake.

Nõukogude võim oli 1970. aastate lõpus võtnud selge suuna vene keele kasutusala laiendamisele Eestis ja teistes rahvusliiduvabariikides. Venestamise surve oli kõigile silmaga näha, see muutus nii tugevaks, et kutsus juba 1980. aasta sügisel Tallinnas esile pretsedenditu noorterahutuse ja “40 kirjana” tuntud avaliku pöördumise. Keeleteadlased hoiatasid, et ametlikult propageeritav kakskeelsus toob kaasa “poolkeelsuse”, eesti keele taandumise.

1988. aasta kevadel, kohe vabaduse esimeste märkide ilmnemisel, hakati ette valmistama Eesti NSV keeleseadust, mis venestamise peataks. 1988 aprillis loodi Ülemnõukogu presiidiumi juurde keeleseaduse töörühm, mille esimeheks sai peagi Enn Põldroos. Rühma kuulusid Henn Saari, Vladimir Beekman, Valeri Bezzubov, Ferdinand Eisen, Ignar Fjuk, Mati Hint, Kaljo Kiisk, Paul Kokla, Sulev Kont, Tiit Käbin, Lennart Meri, Niina Mihhejeva, Ljudmila Mihhailova, H. Märtin, Valdek Pall, Paul-Eerik Rummo, Rein Ruutsoo, Toivo Sikk, Endel Veskimäe, Eva Viira ja Eduard Vääri.

30. oktoobril avaldatigi ajalehes Rahva Hääl rahvaaruteluks keeleseaduse projekt. Kõigil kollektiividel ja üksikisikutel oli õigus eelnõu suhtes oma arvamus öelda. Ülemnõukogu plaanis eelnõu kinnitada juba lähikuudel.

Kõik ei läinud libedalt

Kuid kõik ei läinud siiski nii libedasti. Esiteks tõstsid eesti keelt riigikeeleks kuulutava seaduse vastu protesti venekeelsed jõud, keda toetas ka Moskva.