Kas Norra lõhe näol on tegu maailma kõige mürgisema toiduga?
Lõhe on nafta järel teine Norra rikkuse allikas. Lõhetööstusest saadav iga-aastane tulu ulatub 4 miljardi euroni. Seda on rohkem kui kolmandik Eesti riigieelarve selle aasta plaanitud tuludest. Fjordide karguses kasvav kvaliteetkala on saanud maailma ühe jõukama riigi* omamoodi sümboliks.
Kurt Oddekalv on keskkonnakaitsjate Green Warriors of Norway juht ja oma valdkonna autoriteet. Mehe sõnul varjavad eraklike kalafarmide tasased veed saladust, mis avalikustades tõuseks rahvusvaheliseks tormiks. „Norra lõhe on maailma kõige mürgisem toit,” hoiatab ta.
* Rahvusvahelise Valuutafondi 2019. aasta andmetel on Norra SKP põhjal jõukuselt Euroopa teine ja maailma seitsmes riik.
Mürk valatakse otse merre
Oddekalvi muret sõitis koha peale uurima kokanduse kõrvalt ajakirja Forbes kaasautorina tuntud Guiliano. Järgnes mitme kuu pikkune uurimine ja kohtumisteahel keskkonnakaitsjate, teadlaste ning tipp-poliitikutega. Uurimise käigus ilmnenud faktid koondati ühetunniseks dokumentaalfilmiks.
Oddekalv on kümne aastase uurimistöö käigus kogunud tõendeid kalatööstuse toksilistest telgitagustest. Kasvandused on üleküllastunud. Kalad on kokku surutud liiga väikesele territooriumile ja nad peavad elama enda fekaalidest saastunud vees. Haigused on seal kiired levima. Kalakasvatajate põhimure on kalatäid. Inimesele on nad ohutud, kuid kaladele surmavad.
Haigusbakteritest vabanemiseks piserdavad turvaülikondi, kindaid ja maske kandvad kalafarmi töötajad iga päev voolikutest vette kemikaale. Pestitsiidid tapavad bakterid, kuid on samas oht inimese tervisele. Vähkkasvaja on vaid üks võimalikke tagajärgi.
„Samu ühendeid kasutati Esimeses Maailmasõjas inimeste gaasitamiseks,” toob Oddekalv võrdluse.
Kemikaalidest, söödajäätmetest ja väljaheitest moodustuv põhjasete ulatub fjordides kohati 15 meetrini.
Kuid olukorrast kõva häälega ei räägita. Teadusasutused uuringute vastu huvi üles ei näita. Või ei kajastu tegelikud tulemused protokollides.
Kalasööda kahtlane päritolu
Lõhetööstus pole ainus murekorts Oddekalvi näos. Aktivisti sõnul on pooled tööstuslikes tingimustes sündivad tursad praeguseks geneetiliselt muteerunud.
„Inimene seda ei sööks. Aga kui pea ära lõigata, pole moondumisest aru saada,” ütleb ta ühte mutanti kaamerasse näidates.
Oddekalvi väited pole üksiku rohehullu luulud. Guiliano uurimine näitab, et need on leidnud kinnitust ka laboris. Bergeni ülikoolis tehtud katsed kinnitavad, et kahjulike ainete hulk lõhes on kõrgem kui teistel katses kasutatud toiduainetel. Hamburgeri, kartuli, munade ja õuntega võrreldes on lõhe e-spekter kirev nagu vikerkaar. Mürgiste ainete sisaldus on viis korda kõrgem kui ülejäänud kaubal toiduletil.
Laborirottide peal tehtud katsed näitasid, et tööstusliku lõhe söömine soodustab rasvumist ja diabeeti, häirib hormoonide talitust ja ning põhjustab kasvajaid.
Seejuures ei ole pestitsiidid ainus mürk, mida kaladele vette lastakse. Veel tõsisema küsimuse tõstatab kalade sööt.
Arvestatav osa toormaterjalist jõuab Skandinaavia ja Baltikumi kalasöödatehaste lintidele Läänemerest. Sealt algavad ka hädad. Läänemeri on maailma üks saastatumaid. Piirnedes üheksa arenenud tööstusega riigiga, voolab merre iga päev suur hulk jäätmeid. Teiste seas Põhja-Saksamaa ja Peterburi hiigeltehastest. Saastumust soodustab, et meri on suletud ja aeglase veevahetusega.
Läänemere kalad, mis poes müüa ei kõlba, leiavad tee kalasöödatehastesse. Sealt edasi kalakasvandustesse, müügiks kasvatavate kalade söödaks. Ja nii ringiga ikkagi inimese toidulauale.
Kalasööta lisatakse ainet, mis hoiab kalu rääsumast - ethoxyquin. Sama ainet kasutatakse köögiviljade säilivusaja pikendamiseks. Kuid viimase puhul on kogused ja ohtlikkus inimestele kontrollitud. „Standardid on seatud isegi kängurude ja roomajate lihale. Kaladele mitte,” tõdeb Guiliano oma uurimistöös.
Euroopa Toiduohutusamet pole kunagi kalas leiduvate kahjulike ainete mõju inimesele hinnanud, kuna kalatootjad pole ethoxyquini kasutamisest vastavaid ametkondi teavitanud.
Ministri isiklikud huvid?
Filmis räägib kaasa teadlane, kes teemaga tegeles. Oma teadustööd kaitses ta Bergeni ülikooli juures asuvas Riiklikus Toiduainete ja Meretoidu Uurimiskeskuses (NIFES). Tulemuseks ta vallandati. Naise väitel tema tegevust survestati. Pealegi polevat ta esimene, kelle uurimistulemusi on soovitud muuta.
Filmi väljalaske ajaks on lõhe koostise uurimine neli aastat Norra Kalandusministeeriumi poolt keelu all olnud. Oddekalvi väitel seisab otsuse taga kalandusminister Lisbeth Berg-Hansen isiklikult.
Uurides ministri enda huve kalatööstuses selgub, et naine omab suurosalust (88,89%) firmas Jmj Invest AS. Firmas, millele omakorda kuulub enam kui kümme protsenti Norra ühest suurimast kalafarmist. Farmi teiste osanike seast leiab ministri pereliikmed.
„See on korruptsioon. See on nagu organiseeritud kuritegevus,” väidab Oddekalv tõsiilmeliselt.
Marcus Guiliano dokfilm (inglise keeles) on täismahus vaadatav SIIT.
