Marju Lauristin: viime pealinna Paidesse!
“E-riik ja laulupidu tuleb kokku panna, et saada uus Eesti pealinnaga Paides,” kuulutab mu õpetaja Marju Lauristin, tehes seda samasuguse siseveendumisega kui 40 aasta eest meie esimeses loengus. Kogen taas: temas on vaibumatu tahe paremat Eestit ehitada.
Mõttelend tuleb tuumakas, luban siin sissejuhatuses, sest olen Lauristini kohe avaldatavat ideedetulva kaks korda kuulnud. Aga alustama peab sellest, et Eesti on korraga kuhugi kadunud...
Lauristin: “Me poliitiline idealism on muutunud tüdimuseks ja küünilisuseks, isegi ahastuseks, ning me ei tea, mida oma riigiga peale hakata. Aga äkki teeks nüüd midagi kohe päris teistmoodi!”
Teil on plaan?
Meil peaks olema inimeste valimiseks veidi kindlam kategooria kui tunne, et see inimene võiks sobida. Valimine võiks olla sisulisem, sest oleme tegelikult ju tööandja, kes valib enesele töötajat. Töötajat ei valita nii, et pannakse pildid lauale ja tuuakse ka mingid plakatid ning siis tulevad lauljad ja laulavad meile tulevase töötaja kohta laule. Ei!
Kas nii valitakse elukaaslast või inimest, kellega koos mäkke ronida? Või pottseppa? Kuidas talitada, et saada parimal viisil toimetavaid inimesi me enda riigi riigikokku?
Oleme digiajastus. Nii noortel kui ka vanadel on küllalt nutti ja nutiseadmeid, et kiiresti saada iga inimese kohta teada kõikvõimalikke andmeid, taustu. Et oleme digitoimetamistes mihklid, peaks valija olema palju targem kui varem. Just võimekuse poolest saada infot ning seda läbi töötada ja otsustada mitte tundmuste, vaid selge ja rahuliku läbimõtlemise alusel.
