Mis juhtus Anttilaga ehk Eesti–Soome ärigigandi pöörane edu ja kuulsusetu lõpp
Oli algeliste kapitalismisugemetega 1992. aasta. Viljandi ärimees Tauno Tuula põrutas Soome ja tõi sealt esimesed Anttila postimüügikataloogid. Algas pööraselt edukas äri, millest said osa peaaegu kõik Eesti pered.
Tauno Tuula (64) on Viljandi kõige tuntum ärimees, endine linnavolikogu liige, kes enda sõnul peab nüüd pensionipõlve. Ta istub Viljandi kesklinnas osaliselt talle kuuluva Centrumi kaubanduskeskuse väikeses hotellitoas, mille laual on ilmatu suur arvutiekraan ja selle kõrval väike valgeks glasuuritud savist Mao Zedongi büst, mille otstarve on hoida sulepead. See on torgatud Hiina kommunistliku partei kunagise juhi peas olevasse avausse.
Matemaatikaharidusega Tuula nüüdne hobi on 3D-tööjooniste valmistamine ehitajatele ning selles tundub ta olevat kõva käpp. Ütleb, et ei pea oma äridest dividende võtma, vaid teenib joonistega endale ise raha.
Tuula on alati osanud näha suurt pilti ja ilmselgelt rohkemamõõtmelisena, kui seda on kolmemõõtmeline projektijoonis või Mao Zedongi kuju. Keegi teine ei tulnud vahetult pärast taasiseseisvumist nii suurejoonelisele äriideele tuua soomlaste au ja uhkus Anttila postimüük Eestisse ning panna see enda kasuks tööle.
Tuula arvutis on Anttila-aegade arhiiv, mis kirjeldab toonaseid sündmusi nii, nagu need tollal juhtusid, mitte tagantjärele.
“Siin on kõik alles,” ütleb ta. Ja seda nii eesti kui ka soome keeles. “Alates 1992. aastast kogu raamatupidamine. Kõige suurem käive oli meil 12,6 miljonit eurot aastal 1997.” (Eurost polnud siis veel lõhnagi, aga Tuula on summad ümber arvestanud. – I. S.) “Tegin sündmuste arhiivi pidevalt, tagantjärele ei mõtle midagi välja. Võin kõike dokumentaalselt tõestada,” tutvustab ta.
Soome Anttila OY Eesti sõsarettevõtte Anttila ASi tegevus kestis 2015. aastani. Selle aja jooksul muutus Eestis tundmatuseni üldine ärikultuur. Paberkataloogidest kauba tellimine on liikunud internetti, mille kaudu hiinlased vallutavad maailma samamoodi, nagu Anttila vallutas kunagi Eesti.
■■■
Tauno Tuula, kui mõtlete alguse peale, 1992. aastale, kas saab öelda, et tõite Eesti inimestele need esimesed kapitalismi võlud?
Kui mõtlete kaubavalikut, siis see vastab tõele.
Kuidas suutsite soomlasi veenda, et selline postimüük on ka Eestis võimalik, samal ajal kui meie mentaliteet oli nõukogude ajast rikutud?
Mentaliteedi kaitseks olid teistmoodi müügistrateegiad. Soomes müüdi niimoodi, et juba toona oli krediidimüük. Neil oli Postipank ja Postipank teenindas postimüüki. Inimesed maksid postkontorist pakki kätte saades või siis sõlmisid järelmaksulepingu postkontoris. Meie alustasime ettemaksuga.
Lepingupartneriteks said paljud postkontorid – tollel ajal olid need iseseisvad –, kauplused ja kaubamajad, sealhulgas Tallinna Kaubamaja. Kui kõik oli valmis, ostsime 1992. aasta märtsis Anttila OY-lt tuhat kataloogi, mis seejärel Eesti inimestele maha müüdi kümme marka tükk. Esimesel aastal saime käibeks miljon Soome marka ja kliente oli 2000.
Inimesed siis maksid rublades ja teie vahetasite markadeks?
Inimesed maksid rublades, Kanada dollarites, USA dollarites, Soome markades... Üheksas valuutas. Müügipunktidesse olid kurssidega tabelid antud inimeste jaoks, kes seal müüsid. Meie mehed käisid kaks korda nädalas Tallinna sadamas kauba järel ja viisid selle kohe üle Eesti müügipunktidesse laiali. Kauba laialiveoga võeti vastu raha ja vahetati valuutatabelid ära. (See tähendas ka seda, et kuigi valuutakursid vahetusid peaaegu iga päev, muutusid Anttila müügipunktides need tagantjärele ja vahepealsel ajal võis Tuula ettevõte vana valuutakursi pealt kasu teenida. – I. S.)
Ja kataloogides oli täpselt kõik sama, mis Soome kataloogides?
Aga hinnad olid ju Soomes üüratud võrreldes Eestiga, või noh, meil ju ei olnudki seda kaupa, mis Soomes oli.
Jah. Ega praegune netimüük sellest oluliselt erine, sest võta ükspuha mis asi – kui sa ütled, et tahad telefoni osta, siis sa leiad hinna sajast eurost 2000 euroni. Aga kui sa ütled, et ma tahan iPhone XSi osta, siis see maksab 1600 eurot, ükspuha kust ostad. Tol ajal oli täpselt sama. Kui tahtsid mootorsaagi osta, said poest Družba saja Soome margaga, aga kui tahtsid osta Partnerit või Husqvarnat, siis ta maksis täpselt sama palju kui Soomes. Sa ei saa öelda, et olid hullud hinnad – teised kaubad olid.
Jah, muidugi. Kui alguses Soomest kaupa tõite, see oli kriminaalne aeg. Kuidas oli see nii organiseeritud, et autojuhtidel oli turvaline ja kaup jõudis ka turvaliselt kohale?
Nojah, eks ikka turvalisust oli tekitatud, aga relvalubasid me ei võtnud. Sellepärast, et kui võtad relvaloa, siis pead olema kindel, et tulistad esimesena. Kui selles nii väga kindel ei ole, siis ära üldse seda relvaluba võta.
Turvameest ei olnud kaasas?
Autojuht võttis raha ka kokku ja tõi raha koju, rublasid kartulikotiga ja muud valuutat väiksemates pakkides. Raamatupidajad lugesid üle. Turvameest ei olnud.
Milliseid kriitilisi hetki teil on meeles?
Ükskord käis meil kontoris keegi “katust” pakkumas. Sai ilusti kohvi pakutud. Siis võtsin arvuti kätte ja küsisin, et palju teid on. Vennad ütlesid, et nad on kuuekesi. Küsisid vist 30 000 krooni aastas “katuse” eest.
Vennad hakkasid huvi tundma: mida te arvutate? Ütlesin, et mul oli eile teine pakkumine – vaatan, kumb on parem. Eile oli pakkumine “tapmine 5000 krooni nägu”. Kui teid on kuus tükki, siis aastamaksuga saan teist lahti. Kutid jätsid kohvitassid poolikuks ja läksid mõtlikult ära.
Kui rikkaks Anttila teid tegi?
Mis juhtus Anttilaga? Saan aru, et teisse see pankrot otseselt ei puutunud, aga…
(Soome ettevõtte Anttila OY pankrot kuulutati välja 2015. aastal. Anttila ASi emafirma Anttila OY uueks omanikuks sai Saksa investeerimisfond 4K Invest. Soome kaubanduskontsern Kesko sai kahjumis Anttila OY üksuse müügi eest miljon eurot. Anttilale kuulusid siis 23 samanimelist kaubamaja, kaheksa Kodin1 kaubamaja, veebikaubamajad NetAnttila.com ja Kodin1.com ning allüksused Eestis ja Lätis. – I. S.)
Teadsin päris palju sellest. Kuskil 2010 otsustati… Meil oli vana müügiprogramm basic’us DOS-arvutites (kettahaldussüsteem – I. S.). Kujutad ette, mis vanaraud ja vanaaeg see oli? Õppisin basic’ut ülikoolis 1982. aastal... Võeti hinnapakkumine ja hakati lõpuks ehitama uut programmi. Ehitati uus automaatne ladu Helsingisse.
Müügiprogrammi hakati ühendama raamatupidamisprogrammiga SAPELI, et teha kohutav monstrum-programm – ostuhetkel Hiinast pidi see kaup mõõdetama, kaalutama, sellest kaubast pidi moodustuma failides teekond Soome automaatlattu ja lõpuks sinu kätte. Automaatselt pidid moodustuma hankearved ja müügiarved, korrastuma laoseisud ja tekkima reskontrod (lihtsustalt selgitades on müügireskontro müügiarvete loetelu – I. S.). Tohutu kihvt asi! Seda kihvti asja hakati tegema ja sellele kulutati minule teadaolevalt pea 200 miljonit eurot. Müügiprotsessis üritati seda programmi katsetada juba 2014, kuid ebaõnnestunult. Lõpuks selgus, et seda programmi polegi võimalik käima saada.
Nad jätsid kogu asja ühe kaardi peale?
Seega uus programm ei läinudki käima ja “vana raud” lõppes otsa! Ei olnud neil mingit muud pääsu, kui Anttilale pankrot kuulutada. Aga kujutad ette, suur kontsern Kesko peab Soome lapsele Anttilale pankroti kuulutama! Ei sobi ju mitte! Ja selleks osteti Saksa firma (investeerimisfond 4K Invest – I. S.) käest Anttila pankrotti laskmise teenus. See miljoniga müük on mukikaka selle kõrval, palju Kesko võis neile maksta selle eest teenuseraha, et nad selle ilusti kotti laseksid.
Kesko maksis Saksa firmale raha, et ostke miljoniga meie käest Anttila ära ja ...
... ja laske pankrotti. Üleüldse oli see sakslastele hea tehing, sest laoseis Eestis oli juba üle miljoni euro ning Soomes pidi see olema 100 miljonit. Anttila oli juba üle 50% netikaupmees, mistõttu ilma netimüügi programmita polnud selle firmaga niikuinii midagi muud teha. Ja muidugi Eesti riik lasi pool miljonit veel siit välja tassida, kui sakslased siia tulid.
Mina viisaka kodanikuna, kui Anttilast lahkusin, teavitasin Eesti maksuametit, et Anttilas istub sees 500 000 eurot, mis Eesti firmades koguneb, kui sa ei maksa dividende ja ei investeeri. Seega oli Anttila ASi kohustus likvideerimisel Eesti riigile maksta 500 000 eurot tulumaksu ja see raha oli ka firmal reaalselt olemas. Isegi pärast ametlikku teavitamist jäeti Eesti riik sellestki rahast ilma.
