Nii lähedal kui suure vastasseisu ajal augustis 2003 ta meile küll ei ole (siis sündis 60 000 aasta rekord!), ent veebruaris-märtsis särab hästi sellegipoolest.

Tõlkija kaevatud kanalid

1877. a suure vastasseisu ajal avastas USA astronoom Asaph Hall Marsi kaaslased Phobose ja Deimose (sõjajumal Marsi kaaslaseks sobivalt “hirm” ja “õudus” kr k). Hall oli tahtnud juba otsingutest loobuda, aga õnneks käis tema naine Angeline talle pinna peale.

Et Marsi ümber tiirleb kaks kuud, oli aga juba poolteist sajandit varem “Gulliveri reisides” väitnud Jonathan Swift. Deimosel on nimi pandud ainult kahele pinnavormile: kraatrid Swift ja Voltaire. Ka viimane arvas, et Marsil on kaks kuud.

Tollesama 1877. a vastasseisu ajal märkas Itaalia astronoom Giovanni Schiaparelli Marsil joonetaolisi moodustisi. Need nimetas ta nõvadeks – itaalia keeles canali.

Kes tahes selle avastuse ka inglise keelde tõlkis, ei kasutanud ta sõna canale vasteks õiget sõna channel, vaid canal
(“kanal”).

Peatselt rääkis kogu maailm marslastest ja nende kaevatud kanalitest. Leili viskas kõvasti juurde USA ärimees ja astronoom Percival Lowell, kes Marsi kujutisele aina sirgeid jooni vedas ja kinnitas, et neid mööda voolab vesi Marsi jäistelt nabadelt oaasidesse.

1900. aastal kuulutas Prantsusmaa Teaduste Akadeemia välja Guzmani auhinna – 100 000 franki esimesele inimesele, kes loob kontakti maavälise tsivilisatsiooniga. Marslastega kohtumist poleks arvesse võetud, sest nende olemasolu oli niigi selge.

Auhind anti viimaks Apollo 11 meeskonnale – teadagi mille eest.

Halloween’i õhtul 1938 lavastas Orson Welles raadios Herbert George Wellsi “Maailmade sõja” järgi nii tõetruu kuuldemängu marslaste sissetungist Maale, et USAs tekkis üldrahvalik paanika.

Nüüdseks on ammu selge, et Schiaparelli ja Lowelli vaatluste puhul oli tegu optilise illusiooniga, mis paraku ei tähenda, et jutud marslastest oleksid otsa
saanud.

Ajus sündinud nägu

1976. a avaldas NASA kosmoseaparaat Viking 1 tehtud foto nn Marsi näost – pinnamoodustisest põhjapoolkeral Cydonia regioonis. Pilt meenutab nägu, millel on kaks silma, nina ja suu.

Foto tekitas aastateks vägevat kõmu elust Marsil – nägu peeti kunagise tsivilisatsiooni loominguks.

Mars Global Surveyori 1998 tehtud fotodelt on näha, et see pole muud kui 3 km pikk ja 1,5 km lai lame mägi.

Küllap on igaüks näinud pilvedes mõnd nägu, looma, lossi vms. Inimese ajul on omadus näha juhuslikes kujundites midagi tähenduslikku. See psühholoogiline nähtus kannab nimetust pareidoolia.

Vahel juhtub ka targas ajus hullematki. 23. IX 1999 põles USA automaatjaam Mars Climate Orbiter Marsi orbiidile asumise asemel selle atmosfääris ära, sest sattus planeedile liiga lähedale. Ettenähtud 140–150 km kõrguse asemel sisenes jaam atmosfääri 57 km kõrgusel. Navigatsioonivea põhjustas asjaolu, et osa programmeerijaid kasutas jõu mõõtühikuks SI-süsteemi njuutoni asemel Inglise jõunaela.

Olgu njuutoni ja naelaga kuis tahes, Marssi muude taevakehadega Maalehe lugeja naljalt segi ei aja.

Nagu ikka vastasseisu korral, tõuseb punane planeet praegu idast, kui Päike loojub, rändab öö jooksul üle taeva ja loojub läänes päikesetõusu ajal.

Heleduse poolest jääb ta alla ainult Kuule, Veenusele ja Jupiterile ning seekord ka Siiriusele.