NAERIS | Prill-laud ei tohiks olla külmlaud!
*

FÖLJETON | Erimeelsused sõbraga
Ühe vana sõbraga tekkisid erimeelsused. Kutsun teda eluvennaks. Tal on naine ja kaks last. Käib tantrafestivalidel. Ütleb, et otsib sealt teistsugust energiat.
Tegelikult on see seksuaalenergia ja seks võõra naisega. Kui pärin, kas lapsi ka tehakse, siis sõber ütleb, et muidugi tehakse. Ta ise peab ennast kolme lapse eostajaks. Kui küsin, kas ta ennast ka nende isaks peab, siis sõber naerab. Edasine on naise asi. Kui ise last ei taha, annab teistele kasvatada või paneb lastekodusse. Riik kasvatab, riigil on iivet vaja.
Kas naine teab? Ei tea, ei peagi teadma. Naine teab, et mees käib sõpradega kaarte mängimas. Nüüd on sõbral kahtlus, miks naine käib õmblemise töötoas. Ühtegi õmblustööd näha pole toonud. Ja mõned mehed käivat ka. Õmblemas. Mida?
Sõber soovis, et mina läheks ka õmblemise töötuppa. Koguks infot. Mida õmmeldakse? Kes õmblevad, mis mehed teevad? Sellise ettepaneku peale ütlesin sõbrale kindla „ei“. Küsisin temalt, et mis siis, kui naine käib ka teistsugust energiat saamas. Sõber läks keema: „Kurat, siis ta petab mind!“ Küsisin: „Ütle, kas sa armastad oma naist?“ Sõber vaatas mulle kurja näoga otsa ja läks sõna lausumata minema. Meie jutt jäi lõpetamata. On lõpetamata seniajani. Sõber ei anna enam näole.
KIRJATSURA

TOIDUAHEL | Kiskja on nüüd lihtsalt patsaan
Eestis langeb kiskjate ohvriks sadu lambaid ja mesilasperesid aastas. Metsikuid suurkiskjaid sigineb aina juurde ja nende isu kasvab, tühi vats ajab metsast välja. Ega siis asjata räägita hundiisust ja karuteenest. Talupidajad ja mesinikud murravad piike loomakaitsjatega – mida teha; kuidas kiskjaid talitseda; kui palju võib neid küttida; kes korvab talupidajate kahjud?
Jahimeestel on püssid vinnas, peletid pauguvad, aga pauku ei või teha nii palju kui tahaks, sest kiskjatel on ka õigus elule, loomuomasele käitumisele. Talled pistetakse nahka, mesilased magustoiduks peale. Mesilinnud põgenevad kabuhirmus puuõõnsustesse, kus neid ootavad uued katsumused: närilised, linnud ja astroloog.
Olukorra lahendamiseks kutsuti riiklikul tasandil kokku töörühm. See seadis lähteülesandeks „Hundid söönud, lambad terved!“, aga peagi selgus, et hunti ei saa sundida seeni sööma, karul aga tekkisid meest loobumisel enneolematud võõrutusnähud.
Töörühma kaasatud välisekspert tegi ainuõige ettepaneku: kiskjatele tuleb leida nimed, mis viitavad nende pehmetele loomuomadustele ja loovad nendest positiivse kuvandi, küll siis muutub ka inimeste suhtumine ja lõpuks voolab verdki vähem. Küll siis sünnivad ka positiivsed narratiivid.
Nõnda kinnitatigi uued nimed esialgu kahele metsloomale: hundist sai kriimsilm ja karust mõmmik. Päevakorral on rebase ümbernimetamine reinuks, metssea nimetamine oskariks ja mullamuti ümbernimetamine mammiks. Kiskjate koondinimetuseks saab patsaan.
SVETA VAKRA Kägu-Eestist
